Eellugu sellest, kuidas Hanslepad lõpuks koju tagasi jõudsid
Kamoon, see oli KAKSSADA aastat tagasi! Alusta siis juba kohe Aadamast ja Eevast!!!
Niisiis, aastal 1835 astus üle mõisa-ameti läve üks Vaemla mõisa talupoeg Juhani Hans, taluperemees, 8 lapse isa. Müts viisakalt näpus, astus ta ametniku laua juurde. Viimane piidles teda mõnda aega äraootavalt - täna oli Hans mõisa-ametis juba üsna mitmes perenime saamise küsimuses. Vaid 19 aastat tagasi olid Eestimaa talupojad pärisorjusest priiks saanud ja neile pidi siis nüüd ka vaba inimese kombel priinimed antama. Hiiumaal olid mõisaomanikud seda meelt, et talupojal on omal mõistus peas ja valigu igaüks endale see nimi, mis talle meeldib ja kõige enam passib. Kui peaks siis mõni nimi ebasobivaks osutuma, küll siis ametnikud neid õigele rajale oskavad suunata.
Nendel ametnikud polnud siis vist ise täie mõistuse juures, kui lasid inimestel endale sellised nimed valida nagu Surm, Vaim, Sool, Muld, Onu, Üksik, Ainus, Külg, Muda, Küür...
Nõnda siis anti 1835. aasta kevadel seni perekonnanimeta peredele priinimed, mis võimaldasid neil omale isikudokumendid saada ja ringi liikuda. Seni olid talupojad mõisniku omad ja mõisnik otsustas talupoja elu ja liikumise üle, ostis ja müüs teda nagu karilooma. Igatahes oli nüüd avanenud imeline võimalus nii-öelda täisinimeseks saada ja seetõttu pidi see perenime valimine üks väga hoolikas tegu olema - tuli ju sellega kogu ülejäänud elu inimeste ees ringi käia.
Tere! Minu nimi on Siim Surm, meeldiv tutvuda!
Hans oli oma peres otsust pikalt kaalunud - nimi pidi olema lihtne, lühike ja väärikas. Külas kasvas palju uhkeid lepapuid ja selline looduselt laenatud nimi näis olevat õige ja sobilik ühele tõsisele taluperele. Seda Hans nüüd ametnikule ütleski, et nemad otsustanud oma liignimeks Lepp võtta. Ametnik lappas mõne hetke oma kalligraafilise käekirjaga täidetud raamatud ja raputas siis nõutult pead.
"Vaadake, lugu on nüüd selline, et see nimi on juba siinkandis korra võetud ja seadus ütleb, et kui kihelkonnas kaks perekonda ühesugust nime tahavad võtta, aga nad omavahel suguluses ei ole, siis seadused sellist asja ei luba. Ehk on teil mõni teine nimi välja pakkuda?"
Õhtul rõõmsalt perega arutatud plaanid varisesid korraga põrmu. Kuidas ta peaks siis nüüd nii kähku siin ametniku ees uue ja uhke nime välja mõtlema? Ei tahtnud ju ka midagi rumalat välja pakkuda.
Jajah, oleks läinud koju, noruspäi, ja teatanud, et vot nüüd on minu nimi Hans Hullvaim või Hans Mulpoleaimugi või Hans Häbion...
Ametnik sügas korra oma juuksepahmakat ja pakkus siis välja:
"Einoh, kui see Lepp ikka nii kangesti meeldib, siis võite selle ju jätta ka, aga vot pange näiteks oma eesnimi sinna ette - Hanslepp. Teie saate oma Lepa ja seadus ka ei kannata."
Hans nühkis mõtlikult oma kukalt - see kõlas ju täitsa uhkelt, peaaegu nagu von Lepp. Hans Hanslepp...
"Olgu siis nii, saagu siis meie priinimeks Hanslepp."
Ametnik noogutas, kastis sule tindipotti ja kirjutas tollase kirjaviisi kohaselt oma raamatusse järgmised read:
Nõnda sai Juhani talu pererahvas endale priinimeks Hanslep - nime, mida terves maailmas mitte kellelgi teisel ei olnud ega ole tänapäevani.
No ja kuhu need Hanslepad siis kadusid, Hansul oli ju 8 last? Võtame lihtsa matemaatika: 100 aasta sisse mahub 4 põlvkonda, 200 aasta sisse 8 põlvkonda. Kui igal 8 lapsel oleks olnud omakorda 8 last, siis... see on 8 astmes 8, see teeb 16 777 216. Niisiis peaks optimistliku arvestuse kohaselt täna maailmas umbes 16 miljonit Hanslepa-nimelist elama...