Huvitav, kas keegi oskab juhatada, kus võiks õppida hollandi keelt? Nojah, imelikud soovid mul, aga näe, tuleb ette. Igatahes väga mõnus on see, et täna on praktiliselt vaba päev ja homme ka ja see puhkus kulub igatahes väga ära. :)

Nimelt lugu on nüüd selline, et ma plaanin varsti minna ********. Kuhu, las jääb see esialgu saladuseloori alla. Aga elu tõotab tulla põnev!

Ja kui mul eriti veab, siis lähen ma märtsis *****sse. Jäägu seegi aga asjaolude selginemiseni saladuskatte alla.

Nii et selline ma siis olen... saladusi täis... :)

Ja ÕNNELIK!!!

Minu elu võtab kummalisi pöördeid!!!

Laupäev oli sõbrapäev ja sel puhul hakkasin ma iseenda suureks sõbraks ja viisin end kinno "Sõrmuste Isanda" 3.osa vaatama, mis väga vahva oli. Aga ülejäänud päeva magasin ma kodus ja see oli ka päris mõnus. See-eest pühapäeval olin ma väga sotsiaalne ja läksin sõpradele külla Lasnamäele. Ma olen niiväga õnnelik, et mul on nii toredad sõbrad! See on uskumatult ilus kingitus. Mulle meeldis väga "Tähed muusikas" esitatud tsitaat, mille kohaselt sõbrad kuulevad, mida sa ütled, aga parimad sõbrad kuulevad seda, mida sa ütlemata jätad. Ma usun seda oma sõprade puhul küll. :)

Ma nägin täna unes, et mind kutsuti tööle Tartu Linnamuuseumi sotsiaalosakonda õpetajaks. Märkus: Tartu Linnamuuseumil ei ole minu teada sotsiaalosakonda. Aga unes olin ma väga rõõmus pakkumise üle.

Kui sa oled haige, siis aitavad järgmised ravimid:

1) 1 purk kondenspiima (suhkruga)
2) 3 spl täit mett
3) 300 g pähklišokolaadi
4) 1 Kinder Country
5) 1 Twix
6) 200 g kohupiimavahtu (metsamarja)
7) pool pitsat
8) tükk suhkrut
9) pakk vahvlirulle
10) 1 tahvel Kismeti šokolaadi

Söö kõik sisse ja...

... parem mitte korraga...

Aga nohu on veel hullem. Ma olen nagu elus veekraan, mida pole keegi veel suutnud niimoodi ära parandada, et see ei tilguks. Meil oli kord aastakümme tagasi selline kraan, mis tilkus ja siis me sidusime sellele kilekoti ümber. Natukese aja pärast läks aga kilekott lõhki ja kõik kohad olid vett täis. Ma loodan, et ma lõhki ei lähe... Aga ma ei seo endale kilekotti ka ümber :P

Rõõmsameelselt negatiivsest...

Esimesed kevadohud
täna mul on kõva NOHU,
siin ei aita enam rohud,
luuletus läeb suisa SOHU...

Lilleke rohus,
hundike nohus,
kapsake kõhus,
uteke põhus...

Aaaaaa-aaaaaaaaa-aaaaaaaaaaa-aaaaaa

Eurovisioon - nüüd läheb suureks poleemikaks lahti! Aga see, et Neiokõsõ pika puuga kõikidele teistele (kaasa arvatud žürii) ära tegi, see juba on midagi. Oligi juba aeg ennast sellest magusast euroleelost välja rabeleda. Olen siiralt õnnelik, et seekord midagi erilist läbi läks ja mitte lihtsalt läbi, vaid hämmastava ülekaaluga!

Olgem siis rõõmsad. Ka need, kes kellegi teise poolt hääletasid! :)

Täielik eksootika - rongisõit Tartusse. Aga tundub, et inimesed on jälle hakanud rongiga sõitma - see oli suisa puupüsti täis, polnud õieti kohta istudagi. Aga tõsi mis tõsi - rongis on ruumi ja valgust ja soe oli ka. Viimati sõitsin kiirrongiga kusagilt Prantsusmaa külast Pariisi - 500 km pooleteist tunniga!!! Vot see juba on midagi. Aga Tallinnast Tartusse viib rong natuke vähem kui 3 tunniga. (Selle ajaga jõuaks Pariisist tagasi ka :)

Lõpuks ometi avaneb mul võimalus koju minna ja see on suurepärane. Mul on tunne, nagu oleksin viimati eelmises elus Tartus olnud. Kuigi, kui eelmine elu on olemas, siis olin ma hoopis Tallinnas, märtsipommitamise ajal - näen seda aeg-ajalt unes.

Täna nägin ka kummalist unenägu. Nimelt oli jälle mingitel tulnukatel plaan maa vallutada. Aga seda ei tehtud mitte laserpüsside ja UFOarmaadadega, vaid plaan oli selline: inimestele söödetakse salaja sisse mingit ainet, mis nad kurjaks teeb, nii et nad tapavad üksteist maha ja tulnukad võtavad lihtsalt planeedi üle. Nii et selleks polnudki rohkem vaja kui paari rohelist mehikest. Mina sain aga nende vandenõule jaole, sest nägin, mis juhtus koeraga, kes seda ainet sisse sõi (see oli kole vaatepilt igatahes) ja ma võtsin endale ülesande inimesi hoiatada. Kõige kurvem tundub asja juures olevat aga see, et sellise plaani täideviimiseks pole mingite tulnukate salanõu vajagi - saame üksteise nottimisega isegi suurepäraselt hakkama. Hakake elama, inimesed, hoolige üksteisest! Me oleme ju tegelikult üksteise jaoks suurim varandus, mis meil olla saab.

Koolielu, see on naljakas - mida ma küll kõike õpilastelt konfliskeeritud ei saa:

489 spinnerit;
7 mudelautot;
57 veepüstolit (ühest klassist);
1 tõukeratas - õpetajatel lõbu laialt, igaüks tegi kabinetis tiiru;
1 peerukott - taas õpetajatel palju nalja;
1 valge rott (elus) - vaesekene saab suure paitamise-nunnutamise peale stressi ja nüüd istubki siin (praegu veel) vaikses arvutiklassis
jne, jne

Pärast tuleb aga asjad paraku tagasi anda...
Enamus asju aga jääbki seda "pärast'it" ootama...
Ja asjade hunnikud õpetajate toas muudkui kasvavad...

Aga rott magab praegu.

Ma olen täna nagu haige tiivaga lind - lennata ei saa, aga ma mäletan, mis tunne on avarustes heljuda. Tahaks tõusta, aga tiivad ei kanna. Väsimus, tüdimus, nukrus... Tahaks naeratada ja näha välja parem kui saja-aastane põrandakalts, aga mõnikord lihtsalt ei jaksa. Ja ometi on hinges teadmine - ka see läheb mööda. Elu ongi üks suur ootamiste-möödumiste katkematu rada - mida me enam ei oota, see on möödunud. Mööduvad ka need asjad, mida me ei oota. Ja tulevad asemele imelisemad, erilisemad asjad, mida me isegi ei julge igatseda vahest. Ehk jätkub julgust nüüd lihtsalt oodata, tõstes silmad sinitaeva poole, lihtsalt oodata...

Mis minust saab?
Ja millal?
Kas?
?

On pühapäev ja mina olen (taas) kloostris. Seekord esimest korda elus Pirital. Aga millegipärast mind ikka kloostreisse tõmbab. Siin olen täna juba kohanud päris mitut rõõmsat brigitiini, kellest üks oleks meid kergejalgsena koguni trepil pikali jooksnud. Üldse olen ma aru saanud, et kloostris elavad ainult rõõmsameelsed inimesed, kes kindlasti pole ennast maise elu eest "ära peitnud". Samas on kloostris alati see kummaline rahu, mis mind ikka ja jälle sinna tagasi toob. See on rahu, mida igapäevamaailma siginast-saginast sageli ei leiagi. Veel tund-paar tagasi avanes aknast imeline vaade lumisele Piritale ja kui end natuke liigutada, siis võis näha ka valge vaibaga kaetud kloostrivaremeid. Nüüd on aga pimedus katnud maa ja näha on vaid iseenda peegeldust aknaklaasidel. Siin istudes tekib vastupandamatu tahtmine siia jäädagi - istuda koos õdedega kirikusaali ja laulda ladinakeelseid palveid, liikuda hallis rüüs ja musta peakattega naeratades mööda treppe ja pakkuda külalislahkust kõikidele siiasaabujatele. Aga jah, üks mure - neil pidavat esimene palvus olema juba kella 7 ajal hommikul. See oleks raske... Nii kavatsen ma vähemalt täna õhtul koju tagasi pöörduda. Aga samas see rahu... See lummab... See asub elama hinge kõige sügamatesse soppidesse ja sosistab: "Just siin leiad sa rahu. Just siin, palvetes, mõtisklustes..."