Pesaotsingud
Võimalik, et olete tuttav Pia lossipreili saagaga. Uhke oli end nimetada "lossipreiliks", aga jah, tegelikkuses elas ta umbes 1,5 x 3,5 pesakeses. Rainisel on aga pisut suurem pesakene Karlovas, mis aga samuti kahe inimese jaoks pisut ahtakeseks jääb. Aeg oli aga muudatusi teha. Eespool on nendest muudatustest ja lossipreili elust ka pisut lähemalt kirjutatud. Ennetades väga mitmeid küsimusi, vastame siin blogis, et "ei, me ei ela veel koos". :D Seda ikka kiputakse sageli eeldama või küsima. On see ju meie sajandil nii loomulik. Aga noh, me oleme mõlemad sellised - vanamoodsad. Tahame teha kõik nii, nagu peab.
Aga kuna pulmapäev ukse ees (20.august), siis oleks ikka mõte ühine pesake leida, kuhu mahuksid ära Pia ja Rainis; Rainise kastitäis asju (ausalt, terve tema elu mahtus kolimisel ÜHTE väikesesse Mitsubishi Galanti); Pia miljon raamatut; 37,5 tonni riideid; 87,5 tonni pudi-padi; 105 tonni makulatuuri (suurem osa sellest ilmselt praht). Igatahes ÜHEST toast jääb ilmselgelt väheks :D:D:D. (Huvitav, kust kolimiseks järelkäruga rekkat saaks? :D)
Nii asusime koos end läbi närima kinnisvaraportaalide labürindist, tuhnides läbi tuhandeid kuulutusi ning helistades mitmetele maakleritele. Sel hetkel tundus meile, et KÕIK tartlased on KORRAGA kodutuks jäänud. Muidu tundub küll, et Tartus justkui elukohti on ja reaalseid kodutuid on vähe. Aga kui mõni parem pakkumine veebi üles pandi, siis võis kindel olla, et mõne tunniga oli keegi juba seda vaatamas käinud, heaks kiitnud ja lepingule alla kirjutanud. Mõnda korterit siiski jõudsime ikka vaatama ka. Aga no ei tekkinud tunnet, et tahaks siin oma ühise elu esimesed aastad mööda saata, sinna lapsed ilmale tuua või seal ise mõnusaid õhtuid nautida. Lisaks sellele, vaadates hindu, pidanuks me vähemalt presidendipaar olema, et lahedalt jõuda maksta nii üüri kui ka iga päev kõht täis süüa. Aga ausalt, meid kumbagi ei tõmba poliitika. Peame leppima pisut tagasihoidlikuma sissetulekuga. Seni on meil siiski kõik olemas olnud, kurta ei saa, aga jah, korterite hinnad teevad meele mõruks. Lisaks tahavad ju maaklerid ka elada ja nemad ilmselt tahavad elada nagu presidendipaar...
Igatahes panime lõpuks kuulutuse Pereraadiosse, sest ehk on mõni hea inimene, kes, selle asemel et meiega vaid maakleri vahendusel suhelda, on nõus isiklikult meile korterit üürima. Ning kes meid ühel hetkel lihtsalt tänavale ei tõsta. Eks see Pereraadio kuulajaskond on nagu omamoodi perekond, kuidagi kindlam tunne on mõnelt selliselt inimeselt üürida.
Igatahes meie kuulutusele vastati. Mitu korda. Kõigepealt pakuti meile tervet maja, aga mõistetavalt oli selle hind meile pisut liiga kõrge, kuigi, mis seal salata, maja üürimise kohta oli see ülisoodus. Samuti anti võimalus üürida korter praktiliselt kesklinnas. Piirasime aga valikut 2 korterini, millest üks asub Eerikas ja teine Tähtveres. Üks on meil juba nähtud, aga teise vaatamine seisab ees. Täna siis selgub, milline saab olema meie tulevane pesa. Samuti saab see siia ka üles märgitud, et kõik armsad inimesed leiaksid kord tee ka meile külla.
Niisugused on igatahes lood ja me loodame südamest, et meil on tarkust teha õige valik.
Aga kuna pulmapäev ukse ees (20.august), siis oleks ikka mõte ühine pesake leida, kuhu mahuksid ära Pia ja Rainis; Rainise kastitäis asju (ausalt, terve tema elu mahtus kolimisel ÜHTE väikesesse Mitsubishi Galanti); Pia miljon raamatut; 37,5 tonni riideid; 87,5 tonni pudi-padi; 105 tonni makulatuuri (suurem osa sellest ilmselt praht). Igatahes ÜHEST toast jääb ilmselgelt väheks :D:D:D. (Huvitav, kust kolimiseks järelkäruga rekkat saaks? :D)
Nii asusime koos end läbi närima kinnisvaraportaalide labürindist, tuhnides läbi tuhandeid kuulutusi ning helistades mitmetele maakleritele. Sel hetkel tundus meile, et KÕIK tartlased on KORRAGA kodutuks jäänud. Muidu tundub küll, et Tartus justkui elukohti on ja reaalseid kodutuid on vähe. Aga kui mõni parem pakkumine veebi üles pandi, siis võis kindel olla, et mõne tunniga oli keegi juba seda vaatamas käinud, heaks kiitnud ja lepingule alla kirjutanud. Mõnda korterit siiski jõudsime ikka vaatama ka. Aga no ei tekkinud tunnet, et tahaks siin oma ühise elu esimesed aastad mööda saata, sinna lapsed ilmale tuua või seal ise mõnusaid õhtuid nautida. Lisaks sellele, vaadates hindu, pidanuks me vähemalt presidendipaar olema, et lahedalt jõuda maksta nii üüri kui ka iga päev kõht täis süüa. Aga ausalt, meid kumbagi ei tõmba poliitika. Peame leppima pisut tagasihoidlikuma sissetulekuga. Seni on meil siiski kõik olemas olnud, kurta ei saa, aga jah, korterite hinnad teevad meele mõruks. Lisaks tahavad ju maaklerid ka elada ja nemad ilmselt tahavad elada nagu presidendipaar...
Igatahes panime lõpuks kuulutuse Pereraadiosse, sest ehk on mõni hea inimene, kes, selle asemel et meiega vaid maakleri vahendusel suhelda, on nõus isiklikult meile korterit üürima. Ning kes meid ühel hetkel lihtsalt tänavale ei tõsta. Eks see Pereraadio kuulajaskond on nagu omamoodi perekond, kuidagi kindlam tunne on mõnelt selliselt inimeselt üürida.
Igatahes meie kuulutusele vastati. Mitu korda. Kõigepealt pakuti meile tervet maja, aga mõistetavalt oli selle hind meile pisut liiga kõrge, kuigi, mis seal salata, maja üürimise kohta oli see ülisoodus. Samuti anti võimalus üürida korter praktiliselt kesklinnas. Piirasime aga valikut 2 korterini, millest üks asub Eerikas ja teine Tähtveres. Üks on meil juba nähtud, aga teise vaatamine seisab ees. Täna siis selgub, milline saab olema meie tulevane pesa. Samuti saab see siia ka üles märgitud, et kõik armsad inimesed leiaksid kord tee ka meile külla.
Niisugused on igatahes lood ja me loodame südamest, et meil on tarkust teha õige valik.
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht