Tapeeditud ajalugu

Täna käisin Tartu Linnamuuseumis tapeedinäitusel. Kuivõrd niisugune kunst nagu tapeet jääb tänapäeval tähelepanuta! Ja eks muidugi on tänapäevased seinapaberid (nagu inglased ütlevad) ka taandatud sageli pelgaks taustaelemendiks. Varem oli tapeet kunstiteos omaette, seda lausa eksponeeriti, pandi raamgi ümber, terve tuba kujundati vastavalt tapeedile ja vastupidi ka. Mõnikord oli nii, et tapeet oli valitud vastavalt selle elaniku juukse- ja silmavärvile, aga muidugi kehtisid sajad kirjutamata reeglid. Näiteks see, et kauneid kuldraamiga kunstiteoseid eksponeeriti tumepunase tapeedi taustal, marmorit tõi esile tumesinine, õlimaale oliiviroheline ning graafikat täiendas hall taust.

Ja tegelikult tuleb sõna "tapeet" eesti keelde hoopis kreekakeelsest sõnast "tapis". Aga nüüd me paneme vaibad enamasti põrandale.

Aga et saada ühe väikese korteri sajandivanusest tapeedikihistusest ülevaadet, tegime oma korteris remondi ajal väikest tapeediarheoloogilist uuringut ning säilitasime tükikesi seinakatte kihtidest. Siit on selgelt näha, kuidas kaunile eestiaegsele tapeedile järgnes mitu kihti märksa tuimemate värvidega stamptooteid, mis ilmselt kõikidest nõukaaegsetest korteritest läbi käisid. Kuigi oma ilu ja võlu oli neilgi. Ning lõpuks jäi troonima lakooniline 21. sajandi seinakate.