Kõik, mis mõtteis ja meeltes, mis sündinud ja veel sündimata, tuleks tulevatele põlvedele ja omaenese "mustade ja valgete päevade" tarvis kirja panna. Siia saab seda siis tehtudki...
Üks väga tartulik õhtu iiri-vene ooperisolisti Elena Pavlenkovi, tema isa, rändpoeet ja laulik Victor Pavlenkovi, Merca, mulle tundmatu didgeridoo-mängija, professionaalsest leiutajast poeedi ning teistega...
KGB kongide tänaseks õdusaks redutseeritud kelder sobis suurepäraselt boheemlasliku õhkkonna loomiseks, mil Victory hüüde peale "free microphone" (vaba mikrofon) tõusis saali hämarast nurgast mõni tartuliku vilumusega end second handi riietunud noorik, pehmekstinistatud kitarr kaenlas ning narmasteks loetud-mängitud märkmik sõrmede vahel ning esitas hooletu vilumusega kurbi laulukesi armastusest, vene hinge valust kantud sotsiaalkriitilisi poeeme või setokeelseid "kavvereid" Putini lemmikbändile "Juveel". Lauda poetatud tasuta veinipudelid kahanesid tasapisi viisaka kiirusega, mis jättis ruumi hõljuma õhturammestusest kantud muhedaid vestluskatkeid, kitarritininat, luulejuppe... Selles oli midagi nostalgilist, mis meenutas mulle, et kuigi olen juuripidi nagu seeneniidistik Eestimaal laiali, võin ma ikka end ka täieõiguslikult tartlaseks pidada. Vabaduse saare elanikuks.
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht