Muljeid elust enesest

Kõik, mis mõtteis ja meeltes, mis sündinud ja veel sündimata, tuleks tulevatele põlvedele ja omaenese "mustade ja valgete päevade" tarvis kirja panna. Siia saab seda siis tehtudki...

Minu foto
Nimi:
Asukoht: Tartu, Estonia

Lihtsalt mina... / Just me...

reede, jaanuar 30, 2004

Igapäevane eluproosa
Hei, kuulge, jälle on reede! Alles ma siin juba "jeetasin", et reede käes! Hm, hakkan ma siis juba vanaks jääma, et aeg nii kiiresti läheb. Aga samas, ikka veel on jaanuar, juba igaviku on jaanuar, tundub, et see ei lõppegi. Ma ootan juba kevadet ja valgeid hommikuid, et poleks tunne, nagu peaks keskööl tõusma.

Minu hommikud kulgevad järgnevalt:
1) Pipipiipipiiipipipipipipipipiipippipiipi (mobiilne häire)! Kordus? Jah, loomulikult, saab 6 minutit veel magada.
2) Pipipiipipiiipipipipipipipipiipippipiipi! Kordus? Jah, loomulikult, saab 6 minutit veel magada.
3) Pipipiipipiiipipipipipipipipiipippipiipi! Kordus? Jah, loomulikult, saab 6 minutit veel magada.
4) Jne.
5) Keeran teise külje.
6) Plärrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr! Kõmm! Kolaki!
7) Urr. Ajan end istuli ja korjan äratuskella põrandalt üles.
8) Ringutan korralikult, nii et öösärk ka raksub
9) Ajan end jalgele mõttega: "Sõduriks ei sünnita..."
10) Komberdan poolpimesi (silmad uneliivast kinni kleepunud veel) vannituppa, läigatan sortsu vett silmile ning heidan lõpuks pilgu peeglisse. Sellele järgneb kolm võimalikku reaktsiooni:
a) "Mhnnhhnnn... treomkust... mhmhnn... porrporrporr jne."
b) "Omikust, crazy girl! Heh, Loojal on küll kõvasti huumorimeelt (irooniline muie peeglepildi suunas)"
c) Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiikkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Vot sellised on need hommikud.

Õhtud on märksa valutumad, siis on reaktsioonid umbes sellised (enam-vähem kronoloogilises järjestuses):
1) Kerge hoovõtt ja graatsiline hüpe jalgupidi voodisse. ("Jesjesjesjesjes!!!")
2) Veel kaks hüpet ja siis kerge põntsuga istuli ("Juhhhhhuuuuuuu!!!")
3) 3 tekki järsu liigutusega kurguni, nii et linad jalgade juures rulli tõmbuvad ("Magamamagamamagamamagama!!!!!!!!!")
4) Kell hommikuks helisema ("Jäkk, pool 7! Ma saan ainult 6 tundi magada!")
5) Mobiil hommikuks helisema ("Hm. 6.11. Ei, panen 6.17, saab 6 minutit kauem magada.")
6) Veerand tunnikest raamatu seltsis (vahest kauemgi).
7) Tuli surnuks
8) Tekk üle pea ("Nii mõnus sossu!")
9) Õhtupalve
10) Zzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzzz... (teoreetiliselt 6.17-ni, praktiliselt 18.17-ni)

neljapäev, jaanuar 29, 2004

Mõnus tasane neljapäeva õhtu. Istun kooli arvutiklassis. Selja taga mängivad jõnglased mitmendat tundi mingeid mänge - ehk teisisõnu, üks mängib ja teised kommenteerivad ja konsulteerivad agaralt. Mina aega lasen muusikal endast läbi voolata, võtan aega maha ja lihtsalt naudin seda, et olen jõudnud oma asjadega ühele poole saada ja võin kohe varsti minna laulma. Ei saa mina ka laulmata! Nautigem elu - ka kõige kurnavamas hetkes on killuke sädelevat rõõmu ja kõige pimedamas päevas kiireke päikest! Usu, looda, armasta ja laula natuke ja meel on kohe hoopiski rõõmsam. (Keegi just hõikas selja tagant, et "Kuule, ma tegin uue rekordi!" Tõlge: suutsin sel korral rohkem koptereid alla tulistada kui eelmine kord vms.)

teisipäev, jaanuar 27, 2004

Öeldakse, et laul teeb rinna rõõmsaks (ja mõnes versioonis ka, et rõõm teeb rinna karvaseks ?!?), aga laulda on igatahes tore. Sestap me kogunesimegi väikese kambaga ja laulsime ühel rõõmsal meelel renessansiaegseid vaimulikke laule. Need on nii ilusad! Miks praegu enam ei viitsita sageli nii palju vaeva näha, et panna üht laulu nii ilusasti kõlama. Mõtlen sageli, et tol ajal panid muusikameistrid teosesse kogu oma hinge (ja mõnel juhul kolm tilka verdki), aga tänapäeval minnakse küll liiga sageli lihtsa vastupanu teed, et kui pappi tuleb, siis piisab ainult tümpsust. Aga see kõlab ka sageli õõnsalt. Elu on vist liiga kiireks läinud, ei viitsita enam ühegi asja kallal kaua nokerdada, aga paraku on kaduma minemas midagi kaunist, midagi, mis annab tehtule hinge... Aga laulgem siis, hoidkem see iidsete aegade meistrite hing laulus elus...

esmaspäev, jaanuar 26, 2004

Täna õhtul avastasin ma taas rõõmuga, kui tore on külalisi vastu võtta. Inimesed vaatavad mu peale siis vahest koguni imelikult ja küsivad, et kas sa peale pikka tööpäeva ja õpilastega maadlemist tahad veel inimestega suhelda??? Aga siis ma just tahangi - selle asemel, et tuima näoga sinist kasti vahtida, võib hoopis arendada lahedat vestlust ja tunda ennast sõprade keskel hästi. Me sageli lükkame asju edasi, öeldes, et ah, kunagi saame kokku, kui aega on. Aga seda aega ei tule. Aeg tuleb ära kasutada kohe, nüüd, siin ja praegu, sest tulevikku meie käes ei ole, meie kasutada on vaid praegu ja nüüd...

Aeg, mida olen ammu oodanud - esmaspäeva õhtu. Nüüd astun ma taas sisse dominiiklaste kloostri uksest. Mind vist kohe tõmbab kloostrisse... Aeg laulda, aeg palvetada, aeg mõtiskleda, aeg iseendaga olla ja aeg sotsiaalne olla...

laupäev, jaanuar 24, 2004

Ilus lumine laupäev ja siis võtsin ma kätte ja läksin hoopis Rohuneemele, peaaegu sinna, kus ekspresident Meri resideerub. Kolleegil on seal mõnus oma maja ning kuna tal oli ka paar paari suuski, siis võtsime me ette väikese suusaretke lähikonna metsa. Ütlesin kolleegile varakult, et mul on haigekassa kaart ka ikka igaks juhuks kaasas. Olin esimest korda suuskadel nii umbes viimase kümne aasta jooksul ja see tähendas, et uiskudega lehm oleks mulle ka silmad ette andnud, aga see mind sugugi ei heidutanud. Lehmi metsa vahel ei olnud, seal oli hoopis mõnus paks valge lumi ja lõputu rahu ja vaikus. Nii et sai põsed punaseks, selja märjaks ja meele rõõmsaks. Tagasiteel otsustasime proovida ka laskumist mööda tänavat alla, mis tegelikkuses kujunes küll sööstlaskumiseks mööda jäälibedat teed. Kui ma olin poolel teel saavutanud kiiruse umbes 100 m/s, siis tegin ma kõva sõjakisa, keerasin end gravitatsiooni eirates lihtsalt ümber, nii et veeresin veel mitu meetrit mööda teed alla ja jäin naerdes kõhuli tee peale lamama, suusad taeva poole. Nalja oli nabani ja lund kurguni. Aga käpa (antud juhul küll külje) sain valgeks küll. Esmaabi ka ei vajanud, kuigi hiljem avastasin, et hõõrdejõu tulemusena olin küll kaotanud õhukese kihi oma põlvest, aga see ei takistanud mul elunautimise jätkamist. Lõpetasime õhtu kamina ees teed juues ja kooki süües ja see oli väga mõnus. Jah, liugle liugle libe suusk, aita leida... No mida iganes suuskadel leida võib. Mina leidsin, et hoolimata oskuste puudumisest võib ikkagi lõbus olla! Nii et, suusad püsti ja minema!!!

reede, jaanuar 23, 2004

Hurraa, ma sain lõpuks ruubiku kuubiku kokku. Päris ise... Noh, peaaegu - hankisin natuke infi ja saingi kokku.

Jeeeeeeeeeeeeeee! Reeeeeeeeeeeede!

Viimane päev nädalas on nagu kruusike jahedat külma vett nädal aega kõrberännakul olnud seiklejale. Ah kui hea! Ja tunnid on ka läbi. Reedel tundub, et õpilased nihelevad kohe poole rohkem, otsekui oleks tooli peal valus istuda. Ei, asi pole väsimuses, asi on selles, et nad kõik ootavad seda viimast koolikella, ja hüppavad siis nii kiiresti tooli pealt karjudes lahti, nagu oleks nad katapulteerunud. Õpetajad käituvad niisamuti. Aga salaja, omaette. Juba reede hommikul end kell 6.30 (hea küll, hea küll 6.50, aga ma pean rohkem magama) maast lahti kiskudes on hinges õnnis tunne, et homme saab magada. Homne päev on iseenese päralt.

Molutagem siis mõnuga - õpilased, õpetajad, kaevurid ja juristid...

neljapäev, jaanuar 22, 2004

Juba on neljapäev!!! See tähendab, et veel vaid üks päev lähemale laupäevale, kui saab magada. Võiks ju küsida, et kas see ongi see, mille nimel ma elan? Hm... Kui sa seda küsid kell 7 hommikul, siis JAH! Aga kuigi see ON tähtis, on õnneks siiski muidki asju peale magamise. Näiteks tukkumine... :P Ma arvan, et peaksin tegema teadusliku uurimistöö teemal "Gravitatsioonivälja intensiivsus sõltuvalt kellaaegadest", sest ma olen veendunud, et varastel hommikutundidel on intensiivsus suurem, sellepärast ongi raske tõusta. Samuti on ta intensiivne õhtuti, mil on väga lihtne taas unele heita. Lihtsalt paned silmad kinni ja kukud... või vastupidi.

Nii palju siis unelemisest. Tööd on vaja teha. Või hetkel õieti küll süüa. Jah, hetkel pole ma oma arutlustega küll Maslow vajaduste püramiidi alumisest astmest kaugemale jõudnud, aga c'est la vie...

kolmapäev, jaanuar 21, 2004

Ikka veel sajab lund... See on nii ilus, isegi läbi määrdunud akna vaadatuna. Sajab alla miljon pisikest disainiimet, korrapärast, ent samas tavatult korrapäratut...

Fantastiline lumesadu, mis kannab mõtteis mõne aasta taguse lapsepõlve juurde, mil sai lumest võetud, mis võtta annab. Nüüdki tekib kiusatus helbeid suhu püüda ning end lumehange visata ja lumeingleid teha. Aga taas, see Härra (või Proua ???) Aeg sunnib kiirustades end läbi hangede murdma. Aga sellest hoolamata ei saa ma üle ega ümber langevate helveste võlust. Kui erinevad nad on! Igaühel on oma muster ja isegi oma tekkelugu.

Kord mõtlesin, kui palju maad suudab katta üks helves? Tühise osa, tavavaatajale peaaegu märkamatu. Aga kui palju maad katab miljon helvest? Ja miljoneid oli siingi ja need katsid valge vaibana kõike, millele silm peale jäi. Kas pole siis meiegi nagu need helbed? Me mõtleme, et mida me siis õieti üksinda suudame? Tühise osa. Aga kui kõik annavad oma panuse, siis on võimalik midagi korda saata. Ainult et julgusest jääb sageli puudus. See on lihtsalt üks helbeteooria, aga ometi, me oleme kõik nagu need helbedki, unikaalsed ja vaieldamatult vajalikud millegi kordasaatmiseks.

:)

teisipäev, jaanuar 20, 2004

Teisipäev. Hall talvine hommik, päike on peitunud kusagile Kanaari saarte kohale, aga minul tuleb end maa külgetõmbejõust lahti rebida ja tööle minna. Kui päike säraks, linnud vidistaksid roheliste puude kohal, siis ehk lähekski, aga et ainult autod kihutavad mööda sopast maanteed ja ainsad linnud lähikonnas - varblased - on nii paksuks toidetud, et enam lennatagi ei jaksa, siis kaalun ma võimalust veel pisut magada. Aga kohustus kutsub ja kuna mu nimigi pidada "kohusetruud" tähendama, siis tõusen ma trotslikult ja astun uuele päevale vastu. Talvine päev on küll paraku pigem videviku sünonüüm, aga just sellisel hallil väsinud päeval tunnen ma järsku, kuivõrd inimesed mu ümber tegelikult vajavad hingesoojust ja lootust, vajavad seda, mida nad küsidagi ei julge. Tänaval ruttab igaüks oma teed, pilk keskendunult asfaltile suunatud. Aga ümbrust märgata ei ole enam jõudu. Käin isegi sedasama teed juba ei tea mitmendat korda - tänav, valgusfoor, puudeallee, teater Estonia, park, tänav, munakivid vanalinnas, kampsunimüüjad Müürivahes... Iga päev oleks justkui kõik seesama. Aga tegelikult ei ole.

Mõnel päeval ma mõistan seda. Kõnnin mööda tänavat ja mõtlen tunkedes asfaltipanijate peale, tõmban käega üle pügatud heki ja mõtlen linna aednike peale, vaatan, kuidas koristaja veel enne päikesekiiri inimeste jaoks tee puhtaks lükkab, kuidas teksades mees prügikasti peseb, inimesed kõnnivad, autod sõidavad, kõik on teel kuhugi. Igal inimesel, igal asjalgi on oma ajalugu, oma elu. Oleks ainult jaksu seda iga päev märgata ja rõõmustada selle üle, et oleme elavad ja oleme üksteisel olemas. Annaks taevas siis vähemalt märgata lähedasigi enese ümber - sõpru, pereliikmeid, kolleege, ehk ka tänavanurgal noogutavat vaest juukseklambrimüüjat, müügiletti ülesseadvat suusakostüümis tädi, keset munakiviteed seisvat kajakatki... Annaks ometi...

Aga nüüd olen ma tööl ja võitlen sooviga diivanile kerra tõmbuda ja uinuda, hoolimata ringisagivatest inimestest. Selle asemel püüan mõtteid, nagu liblikaid, mis vaid korra päikeses veiklevad ja siis jälle kaovad. Ja kui sa mõne kättegi saad, siis on ta nii habras, et puruneb su käte vahel, jättes sõrmedele sillerdavat tolmu. Aga ma püüan ikka. Vahest juhtub, et mõni neist ei purunegi, vaid lööb veel kirkamaltki särama ja siis tõstan ma ta kõrgele üles, et kõik võiksid seda väikest imet näha. Väikest imet... Sellist, millest me tavaliselt mööda jalutame. Me tavaliselt ei vaata maas kastaneid, mõeldes, et igas pruunikarva munas on peidus terve mets; me ei vaata kive maas, mõeldes, millise ürgse kalju küljest nad on miljonite aastate eest lahti murtud ja siia sattunud; me ei laula ununenud viisijuppe tänaval, lootes, et keegi meiega ühineb ja vaikne ümin lauluks tõuseb; me ei imesta... Aga Imestav Laps, see on kõige õnnelikum. Ja imed on kõikjal meie ümber. Märgakem siis, märgakem ja imestagem!

Õnnistust ja imesid kõikidele sel lihtsal hallil talvepäeval...

esmaspäev, jaanuar 19, 2004

Peale pikki unetuid öid ja lõputut häkkimist haridussüsteemi arvuteis ja ääretus Internetikosmoses, sain ma sellega lõpuks hakkama! Siin see lõpuks on! Mu esimene internetipäevik, kus loodetavasti saab mu grafomaaniline olemus lõplikult rahuldatud. Edu mulle! :)

laupäev, jaanuar 17, 2004

Esimene päev: üritan kontot luua ja mõtlen pea halliks, kas õnnestub...