Mõnus tasane neljapäeva õhtu. Istun kooli arvutiklassis. Selja taga mängivad jõnglased mitmendat tundi mingeid mänge - ehk teisisõnu, üks mängib ja teised kommenteerivad ja konsulteerivad agaralt. Mina aega lasen muusikal endast läbi voolata, võtan aega maha ja lihtsalt naudin seda, et olen jõudnud oma asjadega ühele poole saada ja võin kohe varsti minna laulma. Ei saa mina ka laulmata! Nautigem elu - ka kõige kurnavamas hetkes on killuke sädelevat rõõmu ja kõige pimedamas päevas kiireke päikest! Usu, looda, armasta ja laula natuke ja meel on kohe hoopiski rõõmsam. (Keegi just hõikas selja tagant, et "Kuule, ma tegin uue rekordi!" Tõlge: suutsin sel korral rohkem koptereid alla tulistada kui eelmine kord vms.)