Eellugu sellest, kuidas Hanslepad lõpuks koju tagasi jõudsid

Palju merd on taas vette voolanud (jajah) sellest ajast kui ma viimati postitasin, aga et vahepeal on asjad kulgenud põnevaid radu, oleks tark natuke katteloori kergitada, kuidas see lugu nende Hansleppade kojutulekuga siis on. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama aastast 1835...

Kamoon, see oli KAKSSADA aastat tagasi! Alusta siis juba kohe Aadamast ja Eevast!!!

Niisiis, aastal 1835 astus üle mõisa-ameti läve üks Vaemla mõisa talupoeg Juhani Hans, taluperemees, 8 lapse isa. Müts viisakalt näpus, astus ta ametniku laua juurde. Viimane piidles teda mõnda aega äraootavalt - täna oli Hans mõisa-ametis juba üsna mitmes perenime saamise küsimuses. Vaid 19 aastat tagasi olid Eestimaa talupojad pärisorjusest priiks saanud ja neile pidi siis nüüd ka vaba inimese kombel priinimed antama. Hiiumaal olid mõisaomanikud seda meelt, et talupojal on omal mõistus peas ja valigu igaüks endale see nimi, mis talle meeldib ja kõige enam passib. Kui peaks siis mõni nimi ebasobivaks osutuma, küll siis ametnikud neid õigele rajale oskavad suunata.

Nendel ametnikud polnud siis vist ise täie mõistuse juures, kui lasid inimestel endale sellised nimed valida nagu Surm, Vaim, Sool, Muld, Onu, Üksik, Ainus, Külg, Muda, Küür...

Nõnda siis anti 1835. aasta kevadel seni perekonnanimeta peredele priinimed, mis võimaldasid neil omale isikudokumendid saada ja ringi liikuda. Seni olid talupojad mõisniku omad ja mõisnik otsustas talupoja elu ja liikumise üle, ostis ja müüs teda nagu karilooma. Igatahes oli nüüd avanenud imeline võimalus nii-öelda täisinimeseks saada ja seetõttu pidi see perenime valimine üks väga hoolikas tegu olema - tuli ju sellega kogu ülejäänud elu inimeste ees ringi käia.

Tere! Minu nimi on Siim Surm, meeldiv tutvuda!

Hans oli oma peres otsust pikalt kaalunud - nimi pidi olema lihtne, lühike ja väärikas. Külas kasvas palju uhkeid lepapuid ja selline looduselt laenatud nimi näis olevat õige ja sobilik ühele tõsisele taluperele. Seda Hans nüüd ametnikule ütleski, et nemad otsustanud oma liignimeks Lepp võtta. Ametnik lappas mõne hetke oma kalligraafilise käekirjaga täidetud raamatud ja raputas siis nõutult pead.
"Vaadake, lugu on nüüd selline, et see nimi on juba siinkandis korra võetud ja seadus ütleb, et kui kihelkonnas kaks perekonda ühesugust nime tahavad võtta, aga nad omavahel suguluses ei ole, siis seadused sellist asja ei luba. Ehk on teil mõni teine nimi välja pakkuda?"
Õhtul rõõmsalt perega arutatud plaanid varisesid korraga põrmu. Kuidas ta peaks siis nüüd nii kähku siin ametniku ees uue ja uhke nime välja mõtlema? Ei tahtnud ju ka midagi rumalat välja pakkuda.

Jajah, oleks läinud koju, noruspäi, ja teatanud, et vot nüüd on minu nimi Hans Hullvaim või Hans Mulpoleaimugi või Hans Häbion...

Ametnik sügas korra oma juuksepahmakat ja pakkus siis välja:
"Einoh, kui see Lepp ikka nii kangesti meeldib, siis võite selle ju jätta ka, aga vot pange näiteks oma eesnimi sinna ette - Hanslepp. Teie saate oma Lepa ja seadus ka ei kannata."
Hans nühkis mõtlikult oma kukalt - see kõlas ju täitsa uhkelt, peaaegu nagu von Lepp. Hans Hanslepp...
"Olgu siis nii, saagu siis meie priinimeks Hanslepp."
Ametnik noogutas, kastis sule tindipotti ja kirjutas tollase kirjaviisi kohaselt oma raamatusse järgmised read:

Nõnda sai Juhani talu pererahvas endale priinimeks Hanslep - nime, mida terves maailmas mitte kellelgi teisel ei olnud ega ole tänapäevani.
No ja kuhu need Hanslepad siis kadusid, Hansul oli ju 8 last? Võtame lihtsa matemaatika: 100 aasta sisse mahub 4 põlvkonda, 200 aasta sisse 8 põlvkonda. Kui igal 8 lapsel oleks olnud omakorda 8 last, siis... see on 8 astmes 8, see teeb 16 777 216. Niisiis peaks optimistliku arvestuse kohaselt täna maailmas umbes 16 miljonit Hanslepa-nimelist elama...

Omal ajal on Hansleppasid olnud üle 100, aga naised andsid ju nime ära, samuti põgenesid paljud pered sõja ajal Rootsi, Kanadasse, USAsse, nii oli aastaks 2016 Eestis 3 Hansleppa ja ükski neist ei elanud enam Hiiumaal. Õnneks lugu siin siiski veel ei lõpe :)

Kes. Ma. Olen.

Huvitav, kui sageli me eneselt küsime, kes ma siis õieti olen? Mina vist küsin sageli. Või õieti küsin ma seda, MIKS ma olen. Aga teinekord on hea jälle püüda ennast kõrvalt näha. Eriti tore on seda teha üle aastate. Nii et võib-olla aastate pärast ma siis vaatangi seda, mida siia kirja panen. Leidsin netist sellise toreda isikuküsimustiku ja kuigi see on selline lihtsakoeline, siis olgu see mõeldud pigem meelelahutusena. Nii et ehk ei tasu vähemalt mõningaid vastuseid liiga tõsiselt võtta :)

1. Täisnimi ja hüüdnimed
Täisnimi on Pia ja kes üritab seda veel lühemaks teha (milleks hüüdnimed ju enamasti on), lõpetab end lolliks tehes. 
Aga kui küsida, kas mul on alias, niiöelda kirjanikunimi, siis jah. Juba aastaid olen kasutanud nime Eilish Ni Dhonaill ja pole sellest ka erilist saladust teinud. Aga vahest on parem oma pärisnime mitte võõrastele kasutada anda.
Ja eks neid varjunime on paar tükki veel, aga ega's kõike saa ka välja öelda :)

2. Sünnipäev ja tähtkuju
6. juuli, tähtkuju on vist kameeleon (jah, ma olen kiire kohaneja) :)
 
3. Lemmikpuuvili
Maasikas. (Mismõttes ei kasva puu otsas?)

4. Mida otsid vastassugupooles?
Juba leidsin. Järgmine küsimus.
Aga viisakust, lahkust ja intelligentsust on meeste juures alati tore näha :) 
 
5. Kui saaksid muutuda mõneks loomaks, siis kelleks?
Kassiks. :) Ma saaksin nii palju magada, kui tahan. 

6. Kui saaksid kohtuda ühe inimesega maailmas, siis kellega?
Keeruline küsimus, enamik neist, kellega tahaks, aga ei saa kohtuda, on siitilmast juba lahkunud. Kristlasena tahaks Jeesusega kohtuda.   

7. Lemmiktsitaat
"Tähtsates asjades ühtsus, vähemtähtsates vabadus, üle kõige armastus." (Augustinus)

8. Kas oled olnud armunud?
Jah, üks kord. Nüüd olen temaga abielus. :)

9. Mis on sinu toa seintel
Tapeet. (Oh, kui igav, aga sein ootab meremaali, mis veel raamimata.)

10. Kas klaas on pooltühi või pooltäis
Klaas on 2 korda suurem kui vajalik.

11. Mis sul laes on?
Valgusttekitav elektriseadeldis... huh... lamp, noh.

12. Vali laul, mis sind kirjeldab või millega saad end samastada
Dvoraki "Humoresque" klaveril. Kõlab nagu kõik oleks justkui korras, kuid äkki tabad, et vimka on sees... midagi justkui ei klapi. :)

13. Lemmikfilmid
Üks on kindlasti "Igavene armastus" Robin Williamsiga peaosas.
Mõlemad Tolkieni triloogiad (Sõrmuste Isand ja Kääbik)
Mind isiklikult väga puudutanud 1979. aastal tehtud Jeesuse film.

14. Lemmikvärv
Türkiissinine. (Aga kui mu garderoobi vaadata, siis 50 punase varjundit :D)

15. Kas Aadamal ja Eeval oli naba?
Muidugi, kes oleks muidu jõudnud nende laste küsimusi ära kuulata... (Issi, miks sul naba ei ole?)

16. Kui sa oleksid koer, mis su nimi siis oleks?
Kas ma võin valida, kui ma oleks kass... Siis ma oleksin... hm... Triibik?

17. Mida sa esimesena vastassugupoole juures märkad?
Kõnnakut ja riideid, kui lähemale tuleb, siis soengut ja silmi.

18. Kui sa saaksid teha midagi inimesele, keda kõige rohkem vihkad, siis mis see oleks?
Õnneks on siin klausel "kui", sest ma pole õppinud kedagi vihkama. Aga kui, siis teeksin seda, et õpiksin teda armastama.

19. Kui pikk sa oled?
Ulatun täpselt oma taldadest pealaeni.

20. Mis kell sa sündisid?
Olla vist olnud 16:45. Ise kella ei vaadanud.

21. Kas sa käid jututubades?
Kunagi käisin, kristlikes jututubades, seal oli palju tuttavaid inimesi. No ja siis leidsin sealt abikaasa. :) Nüüd nagu pole justkui sellist vajadust (mees on leitud), aga aeg-ajalt vist oleks ju tore lobiseda...

22. Kas oled enda meelest kena või õel inimene?
Uh, tahaks loota, et kena. Kuidas üldse ollakse õel?

23. Kes sind ärritab?
Reklaamitootjad.

24. Lemmikkomm?
Piparmündišokolaad. Marianne kommid. Kalevi kommid (need martsipanitäidisega). Geisha šokolaad (igas variandis).

25. Kas oled kunagi mõne kehaosa murdnud?
Ee... südame? Tegelikult mitte. Varbaid olen küll siniseks tagunud.

26. Kas sul on boyfriend?
Kunagi üks oli. Nüüd oleme abielus. :)

27. Millisesse riiki tahaksid minna?
Iisraeli, Iirimaale, Peruusse.

28. Lemmiklaulja?
Josh Groban - esimene, kes kohe meelde tuli, aga eks neid ole ikka hulga rohkem.

29. Lemmikansambel?
Oh kui raske küsimus, ma ei oska sellele kunagi vastata, sest kuulan seda, milleks parasjagu meeleolu on. Kas Taizé mungad lähevad ansambli alla? Ee...

30. Suurim soov?
Jätan selle siinkohal välja ütlemata, aga see on sama, mis see oli ka 30 aastat tagasi. 

31. Lemmik teleseriaalid?
Ingli puudutus, mis aastatel 1997-1998 ka Kanal 2 eetris oli. 
Monk
Kameeleon (The Pretender)
X-files
Dr House
Igasuguseid BBC sarju, mis ETVs jooksevad, vaatan ka hea meelega.

32. Lemmikheli
Mul on üks mänguhiir, kes teeb täpselt selle õige piiksu. :)
Aga lõpmatuseni võin kuulata tule praksumist kaminas, vihmarabinat aknal, armsama südamelööke, südamest tulevat naeru... 

33. Kõige halvem tunne maailmas?
Abitusetunne ebaõiglust nähes

34. Parim tunne maailmas?
Armastada ja olla armastatud. Igas mõttes, mitte ainult romantilises.

35. Kus sa näed ennast olevat 10 aasta pärast?
Ma tõsiselt loodan, et mitte selles samas punktis selles samas asendis. :D 

36. Nimi, mille paneksid oma tulevasele pojale?
Ootame ära, vaatame otsa ja siis ütleme. (Lemmikute nimekiri on siiski olemas)

37. Nimi, mille paneksid oma tulevasele tütrele?
Vaata nr. 36 vastust.

38. Mida sa kogud?
Kui seda oleks küsitud mingi 15-20 aastat tagasi, siis oleksin vastanud, et küsi parem, mida ma EI kogu. Hetkel väga suur kollektsionäär enam ei ole. Mängukaarte olen kogunud, vahest nüüdki, kui midagi väga põnevat leian. Olemasolevatest raamatutest saaks väikese raamatukogu avada. Kasse on juba 2 kogunenud (sinna see kollektsioon vist ka jääb, abikaasa rohkem ei luba, sest muidu tekib kasse juba rohkem kui tube ja neil läheb kitsaks). Miniatuurseid asju kogun, kui peale satun.

39. Lemmiklaulud?
Ilmselt on neid üksjagu palju. Aga näiteks "You raise me up" kõnetab mind nii kuulates kui seda lauldes.

40. Lemmiktund koolis?
Kunst. Kirjandus (ma armastasin kirjandeid kirjutada). Vahest matemaatika (armastasin algebraülesandeid... Ausõna! Lahendasin neid oma vabast ajast). Filosoofia. Igasugused sellised tunnid-loengud, mis mõtted tööle panid.

41. Kõige vähem meeldinud tund?
Kehaline kasvatus. Mitte et mulle liikuda ei meeldiks. Ja õpetaja oli ka kena. Aga kõik see riiete vahetamine ja muu. Ja ma ei olnud sellel alal ka nii hirmus võimekas.

42. Lemmiknäidendid või muusikalid?
"Helisev muusika", "Minu veetlev leedi"...
Näidenditest on mulle alatiseks meelde jäänud Rakvere teatri Shakespeare'i lood, mis oli nii naljakas, et mul valutasid lõualuud pärast mitu päeva takkajärgi. Sedasi tahaks veel naerda.

43. Unistuste puhkusekoht?
Kui on suvi ja soe, siis kodus Hiiumaal (jah, nimetan seda paika ka alati koduks).
Aga kui on väljas sant suusailm, külm ja lödine, siis tahaks vist küll kuskil palmi all vedeleda, jalad valges liivas, jäätisekokteil peos ja siis enese küpsetamiste vahepeal kasta end türkiissinisesse merre. See kõik on veel kogemata. 

44. Lemmikmänguasi?
Praegu katavad kassid mu kaisuloomavajadused kenasti - üks magab seljas, teine jalgade peal. Aga mu lemmikloomake - väike Snoopy otsustas ühe reisi ajal oma isikliku rännaku ette võtta. :/ Loodan, et tal on vahva maailmaränd.

45. Kui sa teaksid, et pead homme surema, mida siis teeksid?
Veedaksin aega oma lähedastega. Teeksin perega koos midagi vahvat. Ja siis kirjutaksin kõne oma matuste jaoks ja valiks muusika (et poleks liiga hale, vaid et see oleks pigem tänulik sündmus).
 
46. Kui sa saaksid elada ükskõik, millises filmis, siis mis see oleks?
Sõrmuste Isand ehk? Enne kõiki neid koledaid sündmusi.

47. Kui saaksid ühe üliinimliku võime, siis mis see oleks?
Võime tervendada.

48. Lemmikveebisaidid?
Hea, et ei küsitud, mida enim külastan, see oleks küll igav. Aga lemmikud? Ilmselt kõik need, kus on palju nunnusid kasse. :D
 
49. Lemmikpühad?
Jõulud ja jaanipäev. Tegelikult on kõige lemmikum ikkagi 4. juuni - see on "kallista oma kassi" päev. (Tähistan seda aastaringi ja laiendan ka abikaasale.)

50. Lemmiklilled?
Hüatsindid ja harakkuljused (jah, nüüd guugelda, mis lilled need viimased on. :)) 
PS! Harakkuljus oli ka botaanik Linné lemmik, mistõttu sai see ka tema nime - Linnea Borealis.

51. Lemmikajakirjad
Mul käib Nipiraamat. Mõnusad lood, maitsvad retseptid, toredad nõuanded.

52. Lemmiklõhnad?
Sirel ja piibeleht

53. Lemmik filmimuusika?
Minu meelest filmimuusika on niimoodi ülesehitatud, et see mõjub just eriti koos pildiga. Aga väga võimas on ikkagi Sõrmuste Isanda muusika. Aga no Disney filmide ja multifilmide muusika on loomulikult üle prahi. Viimasel ajal näiteks "Frozen" koos oma muusikaga. Let it go, let it go...

54. Mis on esimene asi, mida sa mõtled, kui sa hommikul ärkad?
Kõigepealt seda, et kas on juba hommik või?
Siis seda, et Jumal on mulle kinkinud uue päeva, uued võimalused.
Ja siis seda, kuidas ennast nii kaugele viia, et neid võimalusi kasutada ja kuidas kõigepealt uneliiv silmast kätte saada ning kuidas gravitatsioon hommikuti ikkagi nii palju suurem on ja...

55. Tormid... Kas need on lahedad või hirmutavad?
Kui olla ise soojas toas praksuva ahju ja tassi mõnusa kakaoga ja torm õues just katuseid ei lennuta, siis võib see isegi lahe olla. Unes nähtud keeristormid on ikka veidi hirmutavad ka, aga need (nagu ka maailmalõpud) ei kuulu reeglina mu õudusunenägude hulka. (Sinna kategooriasse kuuluvad pigem unenäod, kus olen keskkoolis tagasi, teen kontrolltööd ja saan mingi tobeda vea eest "nelja". Huh, perfektsionisti õudusunenäod.)

56. Kas sa said kellegi järgi oma nime?
Jah, vanatädi pani Rootsi näitlejanna Pia Degermarki järgi. 
   
57. Kui sa teeksid endast filmi, siis mis selle pealkiri oleks?
"Väike väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu..."
Või "Lost and found and lost and found". Hmm. 
Või "Pia desideria" (vagad soovid) :D 

58. Kas sa oled trendikas?
Vahetevahel jõuab mood mulle järele. :D

59. Kas sul on halbu harjumusi?
Kellel neid poleks! Ilmselt kuuluvad ülemõtlemine ja üleanalüüsimine ja perfektsionism teatud hetkedel halbade harjumuste hulka.

Kohtumine kahe näitlejaga...

See kohtumine toimus küll unes, aga mõnes mõttes ei kahanda see selle väärtust. Vahest on nii hea näha unes midagi rõõmsat ja põnevat (kõikidele maailmalõppudele vahelduseks). Kuna tegemist pole mitte mingisugusel viisil apokalüptilise unenäoga, ei kirjuta ma seda ka oma Unenägemuste blogisse, vaid siia, mõnusaks vahepalaks.

Ian McKellen

Näitlejad, kellega ma kohtusin ei olnud omavahel mitte kuidagi seotud - Ian McKellen ja Roma Downey. Aga neid mõlemat oli mul erinevatel põhjustel rõõm näha.
Ian McKellen on ilmselt enamikele televaatajatele tuttav. Ta on mänginud nii "Sõrmuste Isanda" filmides, kui ka näiteks "X-meestes" ja mujalgi.
Siin aga unenägu:

Seisin ühes hämaras hubases ruumis, mis näis veidi kohviku moodi - seal olid mõned ümmargused lauad ja hubane valgus. Nägin enda ees seisvat Ian McKellenit, kes oli minu poole seljaga ning kes kandis Gandalfi kostüümi filmist "Sõrmuste Isand". Ta pööras end ringi ja me asusime vestlema. Küsisin tema käest, kas on veel võimalust, et ta kannab seda kostüümi mõnes filmis, mängib ehk veel mõnes filmis Gandalfit. Selle peale vastas ta, et ei oska seda öelda, aga tõenäoliselt mitte. Oleksin ehk lootnud, et "Sõrmuste Isandast" küll mitte enam järgesid, aga ehk mõni dokumentaal või lühifilm. On ju "Silmarilliongi" veel ekraniseerimata, aga jah, selleks on lootused väikesed. Me rääkisime Ianiga muidugi tema kõige kuulsamast filmist ning ma ütlesin talle pooleldi naljatamisi, et see on huvitav, kuidas "Kääbiku" filmis on mõned tegelased vanemad kui "Sõrmuste Isandas"- on ju esimene neist tehtud hiljem. Istusime mõne aja pärast lauda ning ma küsisin Ian McKellenilt, mis talle Sõrmuste Isanda saaga juures kõige rohkem meeldis. Ning ta vastas, et see on väga ilus film, mõeldes nii selle mastaapsust kui kogu atmosfääri. Olin temaga täielikult nõus. Nii mitmedki on öelnud, et teatud momendid sellest filmist ühtivad nende ettekujutusega Taevasest elust. Ütlesin, et filmimise ajal tehakse ju paljud stseenid rohelise ekraani taustal, stuudios, ning küsisin, mis tunne oli neid stseene ise pärast ekraanilt näha. McKellen vastas, et see oli tõeliselt võimas ja kaunis. Peale meie vestlust juhatas ta mind "Sõrmuste Isanda" teemaparki. Olin seal ainuke seikleja - istusin väikesesse sõidukisse (umbes sellisesse nagu Ameerika mägedel) ning järgmisel hetkel sõitsin läbi kogu "Sõrmuste Isanda" maailma. Teemapark oli vististi suure kupli alla ehitatud, nii et kõik seinad oli omamoodi ekraan ning ringi sõites tundus, nagu oleksin lennanud üle Keskmaa põldude, mägede, linnade... Aeg-ajalt kohendasin vaid oma turvavööd, otsekui püüdes veenduda, et ma sõidukist välja ei kuku ja otse Keskmaa poole ei tuhise. See oli nii võimas elamus, et ma olin üsna sõnatu, kui tagasi jõudsin.

Roma Downey

Selle aja peale oli Ian McKellen läinud vestlema teise lauda, kus istusid ema oma pojaga. Mina aga ei jäänud kauaks üksi, sest korraga istus mu kõrvale Roma Downey. Roma Downey on teinud oma vast kõige kuulsama rolli sarjas "Ingli puudutus", kus ta mängib ingel Monicat. Oma võluva iiri aktsendiga on ta ilmselt paljude vaatajate südamed võitnud. Minu oma muidugi ka, sest ma armastan iirlasi :D
Roma istus mu lauda ja kinkis mulle särava laia naeratuse. Me tervitasime ning ta ütles minu poole kummardades vaid ühe sõna - "Love". Naeratasin talle vastu ning ütlesin, et ma mäletan, kui ta seda seriaalis ütles ning et see on mu lemmikosa. (Selgituseks siiski niipalju, et tegelikult ei öelnud seda Monica, vaid hoopis keegi teine ja teisele inglile, aga jah, tegu mu lemmikosaga :))  

Alexis Cruz

Mõtlesin endamisi, et inglitrio (Monica, Tess ja Andrew) ongi selles seriaalis nagu armastus, usk ja lootus, kuigi ma ei suutnud sel hetkel mõelda, kes neist võiks kes olla. Ma ütlesin Roma Downeyle, et "Ingli puudutus" on võrratu sari ning et mul on kahju, et seda tehti vaid 9 hooaega, nad oleksid võinud seda siiamaani edasi teha. Aga ilmselt kõigel on oma aeg. Downey küsis minult, mida ma arvan selles sarjas Alexis Cruzist, kes mängib filmis inglit nimega Rafael. Ütlesin talle, et Rafael mulle väga meeldib, eriti see, kuidas ta kõrvad helendavad, kui ta kellelegi teatab, et ta on ingel :D Rafaelil on nimelt üsna väljapaistvad kõrvad. :D
Me mõlemad naersime seepeale. 
Kas ma jõudsin talle ka seda öelda, et mul on kahju, et John Dye on lahkunud või tegin ma seda juba ärkvel olles, seda ma ei teagi enam. Aga ärgates oli niiväga õnnelik, et olin kohtunud kahe väga erilise inimesega. Aitäh selle unenäo eest!

Head uut aastat!

Täna algas paljudes Aasia riikides uus aasta - puukitse aasta.

Nõnda siis tuli seda tähistada väärikalt:

* Kõigepealt rügada rahulikult natuke tööd teha...

* Siis lõõgastuda ca 4 tundi Aura terviseklubis koos Kariniga (saun-bassein-mullivann-bassein-saun-mullivann-saun-sahmakas-külma-vett-saun-sahmakas-külma-vett...). Koera me SEEKORD Aurasse kaasa ei võtnud. Järgmine kord testime kindlasti ära, kummast torust Miila kiiremini alla sõita suudab. Ja mis juhtub koeraga siis, kui ta sauna viia (koer ju naha kaudu ei higista, ainult keele kaudu). Ja lõpuks - kas terviseklubi piletiga antakse koerale ka oma rätik ja käepael. Fakt on see, et basseiniservale Miilat jätta ei saaks, sest kogemus ütleb, et ta tuleb kohe kõiki ujujaid päästma.

Roy Strider

* Ja kuna kõht oli tühjaks ujutud (loe: ligunetud), siis arvasime, et oleks vahva mõte leida linna pealt mõni Hiina restoran ning end seal heast-paremast pulkadega täis puukida. Tsink Plekk Pang on paraku hingusele läinud ja ainsad Aasia restoranid (lisaks nendele Jaapani omadele, kus me paar korda aastas Rainisega sushit käime söömas, aga seekord me sushit ei tahtnud ja seepärast jäi Jaapan valikust välja), mis mulle meenusid, oli Asian Chef Riiamäel ja mulle tol hetkel tundmatu nimega Aasia restoran Kaubahalli all. Kuna Riiamägi tundus liiga kaugel, otsustasime heita pilgu Kaubahalli alla (või õieti nurga taha). Selgus, et senine Hiina-Jaapani-Korea-Tai-India-Laose-ja-mis-iganes-muude-Aasia-riikide restorani asemel oli sinna tekkinud restoran nimega "Himaalaja jutud", mis pakkus Tiibeti ja India toite. Sel hetkel oli väike söögikoht täiesti tühi ning tundus vaikne ja hubane ning nii me selle valisimegi. Kelneri soovitusel tellitud masala kanaroog oli väga maitsev ja portsust jätkus julgelt kahele näljasele. Istusime mõnusalt ja ajasime juttu, tasapisi laekus restorani teisigi sööjaid. Korraga aga läks uks lahti ning sisse astus punase jakiga Roy Strider (restoraniga samanimelise raamatu autor, Tiibeti armastaja ja muidu aktiivne inimene). (Muuseas, mõne aasta eest käisin Sadamateatris Strideri ilmselt üsna eluloolist tükki "Mässajad" vaatamas, mis kõneles mässust G8 kohtumise vastu Rostockis.)

Taavi Peterson

Ta soovis rõõmsalt kõikidele head uut aastat ja kutsus kõiki korraks restorani ette õue muusikat nautima. Õues ootas rõõmsameelset väikest kuulajaskonda superstaari saatest tuntud Taavi Peterson, kes esitas kitarriga omaloodud laulu "Tibet Ocean". Võimas hääl ja võimas lugu. Roy süütas säraküünlaid ning jagas neid rahvale. Selja taga hiiglaslik maastur, mille võre vahele oli torgatud suur Tiibeti lipp. Pärast väikest kontserdihetke jagati soovijatele Tiibeti soolast võiteed (sain seda lõpuks maitsta, ootamatult põnev maitseelamus) ja soodushinnaga Tiibeti pelmeene ehk momosid (annavad tavalistele poepelmeenidele silmad ette küll).

Jah, Tiibet vabaks ja head kitse/lamba-aastat kõikidele!

Nunnumeeter põhja ja kalliralli...

...sest käes on sõbrapäev!

Ja oi kui palju aastaid olin ma nii õnnelik, et Eestis on sõbrapäev, mitte ainult üksteise järele õhkavate armastajate päev. Nii oli seda õigust tähistada justkui kõigil. No nüüd võiks ta ka ainult armastajate päev olla, sest nii ehk naa võtan ma sellel päeval midagi vahvat ja romantilist ette. :)

Ja sellepärast läksimegi Rainisega kinno vaatama...

(ilmselt nüüd jookseb Sul kohe silme eest läbi "Viiskümmend halli varjundit" filmi meelas ja väidetavalt rrrrrrrrrrromantiline treiler)

(aga ei :D)

...hoopis Paddingtoni :)

Ja see oli nii nunnu! Ja natuke nukker ka :/

Ja pärast me sõime kõhud sushit täis.

Tapeeditud ajalugu

Täna käisin Tartu Linnamuuseumis tapeedinäitusel. Kuivõrd niisugune kunst nagu tapeet jääb tänapäeval tähelepanuta! Ja eks muidugi on tänapäevased seinapaberid (nagu inglased ütlevad) ka taandatud sageli pelgaks taustaelemendiks. Varem oli tapeet kunstiteos omaette, seda lausa eksponeeriti, pandi raamgi ümber, terve tuba kujundati vastavalt tapeedile ja vastupidi ka. Mõnikord oli nii, et tapeet oli valitud vastavalt selle elaniku juukse- ja silmavärvile, aga muidugi kehtisid sajad kirjutamata reeglid. Näiteks see, et kauneid kuldraamiga kunstiteoseid eksponeeriti tumepunase tapeedi taustal, marmorit tõi esile tumesinine, õlimaale oliiviroheline ning graafikat täiendas hall taust.

Ja tegelikult tuleb sõna "tapeet" eesti keelde hoopis kreekakeelsest sõnast "tapis". Aga nüüd me paneme vaibad enamasti põrandale.

Aga et saada ühe väikese korteri sajandivanusest tapeedikihistusest ülevaadet, tegime oma korteris remondi ajal väikest tapeediarheoloogilist uuringut ning säilitasime tükikesi seinakatte kihtidest. Siit on selgelt näha, kuidas kaunile eestiaegsele tapeedile järgnes mitu kihti märksa tuimemate värvidega stamptooteid, mis ilmselt kõikidest nõukaaegsetest korteritest läbi käisid. Kuigi oma ilu ja võlu oli neilgi. Ning lõpuks jäi troonima lakooniline 21. sajandi seinakate.

KGB keldris all...

Üks väga tartulik õhtu iiri-vene ooperisolisti Elena Pavlenkovi, tema isa, rändpoeet ja laulik Victor Pavlenkovi, Merca, mulle tundmatu didgeridoo-mängija, professionaalsest leiutajast poeedi ning teistega...
KGB kongide tänaseks õdusaks redutseeritud kelder sobis suurepäraselt boheemlasliku õhkkonna loomiseks, mil Victory hüüde peale "free microphone" (vaba mikrofon) tõusis saali hämarast nurgast mõni tartuliku vilumusega end second handi riietunud noorik, pehmekstinistatud kitarr kaenlas ning narmasteks loetud-mängitud märkmik sõrmede vahel ning esitas hooletu vilumusega kurbi laulukesi armastusest, vene hinge valust kantud sotsiaalkriitilisi poeeme või setokeelseid "kavvereid" Putini lemmikbändile "Juveel". Lauda poetatud tasuta veinipudelid kahanesid tasapisi viisaka kiirusega, mis jättis ruumi hõljuma õhturammestusest kantud muhedaid vestluskatkeid, kitarritininat, luulejuppe... Selles oli midagi nostalgilist, mis meenutas mulle, et kuigi olen juuripidi nagu seeneniidistik Eestimaal laiali, võin ma ikka end ka täieõiguslikult tartlaseks pidada. Vabaduse saare elanikuks.

Siin mõned hetked kogetud õhtust:

Elena Pavlenkov

Merca ja didgeridoomängija

Victor Pavlenkov

Roosid, mis on loodud hävima...

Kummaline on luua midagi, mis on mõeldud selleks, et see ära hävitada.
Aga just sellised on...

... süüteroosid...

Juba mitu kuud on kogutud koju papist munakarpe ja küünlajääke ning nüüd oli võimalus neist luua midagi kaunist, kuigi lühiealist.
Tegelikult on selliste vahvate rooside tegemine üsna lihtne. Kuna niisugused roose on ahju süütamisel mõnus kasutada ja neid on ka kena ahjukasutajatele kinkida (ja kulud on sealjuures minimaalsed), siis mõtlesin, et miks mitte jagada oma kogemusi süüterooside valmistamisel.

Kõigepealt vajad küünlajääke ja munakarpe:

Ühest munakarbist saab 10 roosi.
Kümne roosi valmistamiseks läheb kindlasti paar peotäit küünlajääke.









Seejärel eralda munakarbi kaas, rebi ära servad ning eralda korvikesed:

Soovitan just rebida, mitte lõigata, siis jäävad roosid loomulikuma välimusega. Kui mõni koht läheb rebimisel veidi katki, pole midagi, pärast läheb vaha sinna peale ja katkine koht ei paista enam välja. Ka kõik pisikesed ülejäänud papitükid saab ära kasutada, nii et järgi ei jää tegelikult midagi.



Rebi korvikesed servast ühtlaseks:

Väga madalaks ära rebi, siis on sisu raske kinnitada. Serv võibki jääda pisut ebaühtlane, siis on roosid pärast põnevamad.









Karbi kaanest ja servadest püüa rebida 10 enam-vähem sarnase pikkusega riba:

Kui nad ei jää väga ühepikkused, pole viga, peaasi, et riba poleks liiga lai (siis ei mahu ta topsi ära) või liiga kitsas (siis upub ta topsi sisse ära). Pikkust saab lisada järelejäänud papitükkidega.




Keera ribad rulli ja pane topside sisse:

Ülejäänud papitükid vormi rullide vahele täidisena, nii et roos püsiks tihkelt koos. Kui täidis roosi tagurpidi keerates topsi seest välja ei kuku, on roos parajalt tihke.





Tee niipalju roose kui soovid:

Mina tegin 50 ja siis tundsin, et sõrmed väsisid üsna ära. Lisaks sellele peab arvestama olemasoleva küünlavaha hulgaga - 10 roosi jaoks läheb umbes kaks suur peotäit küünlavaha.






Pane keedupott veega pliidile keema (kuumuta keemiseni ning siis keera pliidil kuumus väiksemaks) ning sinna sisse metallanum küünlavahaga:

Otsi endale ka pulk vaha segamiseks. Vaha on soovitatav enne purki panemist tükkideks teha. Ära muretse, kui kõik kogutud vaha korraga purki ei mahu. Pane niipalju, kui mahub, vaha saab alati juurde lisada, kui see otsa hakkab saama. Kui vaha on aga liiga vähe, võib purk hakata "ujuma", sest vaha on veest kergem. Vali vaha värv vastavalt sellele, millist tooni roose tahad. Pead muidugi arvestama, et lõpptulemus jääb ikkagi pruunikas, sest munakarp annab ka oma tooni - vahaga läbiimmutades läheb hall munakarp tumepruuniks. Vahva on lisada vahale ka sädelust. Mina näiteks panin sädeleva küünla jääke. See jääb hiljem ilusti kergelt sätendama.

Rooside vaha sisse kastmiseks sobivad kõige paremini suuremad pintsetid või lihatangid. Näppude jaoks on vaha liiga kuum!

Otsi endale kindlasti mõnus alus, kuhu valmis süüteroosid kuivama panna. Roose tuleks ilusa tulemuse saamiseks vahasse kasta vähemalt 2 korda - kastmiste vahepeal lase roosil taheneda.
Et vaha vähem kuluks, kalla üleliigne vaha roosi seest enne roosi alusele panemist vahapotti tagasi.


Lõpuks jäta roosid alusele tahenema:

Ära pane neid võimalusel üksteise peale, sest vaha hangub kinni ja kui pead roose üksteise küljest lahti kangutama, ei jää nad enam nii ilusad. Kui teed roose enda jaoks, pole sellest viga, aga kinkimise jaoks võiksid need ikka kenad olla.




Kui soovid, siis kaunista valmis roosid näiteks sädeleva liimiga:

Lase liimil kuivada ning pane roosid kinkimiseks näiteks kenasse korvi. Võid roosid kaunistada ka näiteks kunstlumega või mõne muu kaunistuspuruga, aga siis pead roosi kastma sinna sisse enne, kui vaha on jõudnud hanguda, siis jääb kaunistus vaha külge kinni.





Pane puud ja veidi tulehakatust ahju, pane 1-2 roosikest puude vahele ja süüta roos. Kui kõik on õigesti tehtud, läheb tuli kenasti põlema ning sul on paari tunni pärast tuba mõnusalt soe. Ära siis unusta kütmisel ka tuleohutusreegleid!
Küünlavahased pinnad ja potid saad kenasti puhtaks kuuma vee ja pesuvahendiga. Suuremad tükid kraabi eelnevalt küüne või noaga maha.

Head meisterdamist! :)

Viie kõige ... rikkama ... ee... vabama hulka

Nüüd on väidetavalt Eesti 5 Euroopa kõige suurema majandusvabadusega riigi seas.

Kas Ansipi unistus hakkab teostuma? Hmm. Rikkaks me pole saanud, aga oi kui vabaks!
Oleme esirinnas järgmistes vabadustes:

* majandusvabadus
* sõnavabadus

... moraalivabadus
 
... ajuvabadus

Kohtumine iseendaga

Olen pikalt mõelnud, et peaks hakkama taas harrastama blogimise peent kunsti, et korrastada oma mõtteid (nagu ma aeg-ajalt korrastan oma arvutit) ja tüüdata meelesegaste uitmõtetega kõiki sõpru ja tuttavaid, kes meelelahutuse mõttes mu blogi üles otsivad. Ja milleks alustada täiesti puhtalt lehelt, kui mul on olemas mitmete aastate jagu ülevaadet ühest kirjust elust. Nii sõlmingi otsad kokku ja jätkan sealt, kus pooleli jäin.

Aastate 2010 ja 2015 vahel                                                     on suhteliselt pikk vahe. Aga mitte terve inimpõlv. Sinna mahub ainult euro tulek ja veel mõned olulised sündmused, aga üldiselt kulgeb elu Eestimaal ikka oma talupoeglikult uimast rada. Mulle see meie unise "Eesti küla" elu täitsa meeldib - kõik tunnevad kõiki ja kui ei tunne, siis mõni tuttav ikka tunneb. Nii et kõik on tuttavad ja tuttava tuttavad. Ja muidugi sugulased. Või hõimlased. Ma ei ütle üldse halvustavalt, et oleme küla - keegi võõramaalane hüüatas Eesti rahvaarvust kuuldes, et meil on mõni küla ka suurem kui teie riik! Oleme siis Eesti-nimelise küla elanikud. Ja selle "küla" külje all on muidugi pisike rohelist värvi miniriik nimega Tallinn, nagu Oz, ainult et võluri osas on keegi Edgar.

Mina elan aga endistviisi selles külas asuvas peaga linnas - Tartus. Väike mõnus paik, kus tunni ajaga jõuab kondimootori toel igale poole. Pesitsen koos abikaasa, ühe susliku ja ühe röövikuga väikese saja-aastase puumaja II korrusel, aknast avanemas miljonivaade kesklinnale, tigutornile, Vanemuisele... Ei, abikaasa ei ole saja-aastane :D Veel. Ja suslik on harilik hall valgesokiline ja röövik on Luunja punane, alias Felicia Alexandra Susanna ja Sophie Rosalie alias Suusi ja Roosi. Korter on muidugi Suusi ja Roosi oma, aga nad lubavad meil seal elada, kui me neid hästi toidame. Me teeme oma parima. Ausalt.

Sõbrad muidugi teavad kõike seda. Tegelikult on see info ühe inimese jaoks, kes satub seda blogi kogemata lugema näiteks 5 aasta pärast. See on see inimene, keda ma hommikuti kapiuksel näen. Seesama inimene kammis käesolevat blogi, pööritas silmi ja kratsis kukalt - mida kõike pole aastate jooksul tehtud... Ja mida kõike on ära unustatud... Vot sellesama pärast niisugune igapäevane tekst.

Töö koha pealt - ega ma ikka pole ennast parandanud küll. Vähemalt 7 aasta jooksul mitte. 2007. aastal loetlesin üles mõned tol hetkel tehtud tööd ja peetud ametit ja kusagil 20 juures väsisid sõrmed ära: Pikkkkkkkkkkkk loetelu. Hea küll, praegu vist päris 20 ei ole, aga juba püsivaid ameteid on mul 3: paar aastat pärast abiellumist suundusin sujuvalt kalli abikaasa juurde Salemi kogudusse ning mind kutsuti sinna peagi administraatoriks (ma vist olengi selline, et armastan võtta vastu erinevaid väljakutseid, ju see siis paistab välja, igatahes on kõik senised väljakutsed olnud suurepärased), samuti olen pärast paari aastat Tartu Pauluse lastehoius olemist taas tagasi Pereraadios ning lõpuks olen ma ikkagi teinud ka oma eluaegse unistuse (Homme hakkan kunstnikuks) ning asutasin 2014. aasta aprillis ettevõtte nimega Hanslep Disain, mis teeb kõike (noh, mitte päris, aga valik on lai, ulatudes raamatuillustratsioonidest, fototöötlusest ja muust genealoogiliste uuringuteni). No ja siis veel kõik need ülejäänud 17 asja, mida ma teen lihtsalt sellepärast, et ma ei suuda ühte asja korraga teha (siis on aju nagu tühikäigul mootor).

See on siis väikeseks sõlmeks blogis tühjaks jäänud 5 aasta vahele (tegelikult 4,5), aga abielunaise elu ongi nii vahva, et kes see siis jõuab oma mõtteid kirja panna - need saavad ikka abikaasale jagatud. (Jah, mul on ikka sama mees, minu elu ainus armastus. See kommentaar pole liigne tänapäeva maailmas, kui suur osa naisi vahetab oma elukaaslasi sagedamini kui mõni mees sokke.)

Siin saavad kokku 2010. aasta Pia ja 2015. aasta Pia. Mida öelda 5 aasta tagusele iseendale? No kõigepealt viiksin ta kuhugi mõnusat kakaod jooma ja ütleksin talle: "Tead, see elu on imeline - nii palju vahvat on ees. Tulevad ka rasked ja pimedad ajad, aga sa oled nii sitke tšikk, et närid end asfaldist ka läbi (ära võta väga otseselt, hambad pole sul terasest). Ja kõige selle kõrval on sulle toeks imeline abikaasa, keda armastad iga aastaga üha enam, ning 2 natuke pöörast sooja kassi, kes teatavatel hetkedel end su külje alla kerra keeravad. Ja muidugi Jumal, kes aeg-ajalt naeru kihistades nurga taha kaob, aga ikka koguaeg silma peal hoiab."

Nii ongi.

Hüvastijätt neiupõlvega

4.augustil jättis Pia koos oma armsate sõpradega pidulikult hüvasti oma neiupõlvega.

Ühel päeval saabus talle lihtsalt müstiline sõnum:
"HÜVASTIJÄTT VALLALISEGA",
peaosas võrratu Pia Paris/Hanslep!
Juba sel KOLMAPÄEVAL, 4. augustil, algusega 18.15 Inglisilla all.
Kui Sind ei ole seal, siis ei ole Sind olemas! (hüüatus kaadri tagant: oih, kas keegi Jaan Muna ka kutsus?)
Tule ja saa osa õudsatest, naljakatest ja heldima panevatest momentidest, seda kõike siinsamas, koduses Tartus.
Niisiis, sel kolmapäeval, 4. augustil kell 18.15 Inglisilla all.Ole kohal! Kui julged.
Ja ei jäänudki kolmapäeval Pial muud üle kui olla kohusetundlikult Inglisilla all. Ja oh sa imet, seal oli suuremat sorti rahvakogunemine. KÕIK armsad sõbrad olid kohale tulnud - seal oli Ave, Karin (ilma Karmenita seekord), Laura, Merlin, 2 Merikest ja Pia suureks üllatuseks ka Getlin, kes kuidagi kuskilt välja oli peilitud. Seda oli nii armas näha, juba see mõte, et kõik tulid kohale, oli nii armas.
Aga mis siis saama hakkas?
Kõigepealt seoti Pial silmad ning Karin loovutas kindluse mõttes talle ka oma valge kepi:

Suunataju kadus üsna silmapilkselt ja nii pidi Pia end täielikult usaldama oma armsate sõprade hoolde. Ühel hetkel aga olime Toomkiriku ees ja sealt saadeti Pia (ikka veel pimesi) torni üles ronima. Õnneks küll mitte üksi, aga pimesi ronimise vastu pole Pial ilmselt midagi - pime on ju, ei näe karta :D Koos roniti Toomkiriku torni, kus Merlin meenutas oma kohtumist Piaga ning Pia sai kingituseks kaela helendavad palvehelmed (öösel kodus sirasid need nagu koidutäht) ning loomulikult tunti huvi, kuidas Pia leidis Jumala ja kuidas Rainis ometigi Piaga kokku sai (ehk siis kuidas on see OMETI võimalik, et selline tuulepea endale järsku mehe leidis :D).

Taas all olles korraldati aktsioon - "Kõik puhuma!"

Laura, see peakorraldaja kamandas kõik ritta ja jagas kõikidele ilusad roosad Hello Kitty peoviled ning neid siis pidid kõik puhuma igal võimalikul ja võimatul juhul ja siis, kui keegi pruudi ilu kiidab (ehk siis, kui Laura täiest kõrist üle Toome hõikab: "Onju, meil on kõige ilusam pruut!" Ja puhuti nii, kuidas jaksati, peaasi, et kõik meid ikka ümberringi märkavad.

Tee viis aga edasi Musumäele, kus joodi väike tervise
napslimonaad. Siis aga seati Pia kuulekalt toolile istuma, et Karin saaks tema peal oma make-upi oskusi harrastada. Andestust, Karin, aga make-upi kunstis on Sul veel arenguruumi:

Aga pruut peab ju ka kartulikotis või moosinäoga seksikas ja võluv välja nägema. Vähemalt ÜRITAMA.

Meie järgmine peatus oli - jeeeeee - laste mänguväljakul, liivakastis. Siin jagas Getlin meile kotitäie liivakastimänguasju ning Pia ülesandeks oli koos sõpradega enesele ja Rainisele maja ehitada. 10 minutiga. Aga noh, talgu korras sai seegi tehtud. Ümbruskonnas mänginud lapsed põgenesid heaga kaugemale, kui kamp veidraid näitsikuid täielikult liivakasti hõivasid ja mõnuga ämbrikeste ja kühvlikeste ja pudelitäie veega mõnusasti möksima hakkasid.

Maja sai aga kobe ja sellega tõestasime me, et 8 tibi suudavad edukalt 10 minutiga korraliku (liivast) talumaja ehitada, hankida loomad, istutada puud ja käedki puhtaks pesta :D

Meie järgmine peatuspaik oli taas Inglisild, kus üks Merikestest tõi kotist lagedale ilmatu suure armastusluule raamatu. Neid ette lugedes andis ta Piale võimalus arvata ära luuletuse autor. Noh, peab tunnistama, et luuletustega on Pial küll selline suhe, et: "Kuigi luuleand on kasin, siiski luuletan kui masin"... Ehk et jah, Pia tundis kahtlemata ära, et tegu on LUULETUSEGA, aga enamikel juhtudel ei olnudki autori tabamine nii kerge. (See on võrreldav Antsu muusikalise kuulmisega (vahemärkus, Ants on siin kujundlik isik, mitte konkreetne isik, tol hetkel polnud veel kellelgi ühtegi tuttavat Antsu) - Antsul on absoluutne muusikaline kuulmine, Ants kuuleb alati ära, kui muusika mängima hakkab. :D)

Aga siiski üks killuke etteloetud Jaan Krossi loomingust:

Nüüd ma tean, miks muu maailma peale
jäi nii napilt sära,
sügavust
ja sooja:
sinu
kahe
kalli silma peale
pillas poole ära
mõtlematu Looja.

Lisaks valmistas Pia enesele, Rainisele ja perele kaitseinglid pehmest sinisest lapist (vajalik käsitööoskus, aga Rainis peab nüüd jälgima, et Pia ei hakkaks nõudepesulappidest kujundeid välja lõikama :D)

Ja siis kõndis kogu seltskond tähetorni ette, kus kõik jagasid oma meenutusi Piast, kes leiab südamest ja siiralt, et tal on erakordselt armsad sõbrad ja ta püüab kõikidele nendele ilusatele sõnadele kiiresti-kiiresti järele jõuda, mis sõbrad tema kohta ütlesid. Ning abielunaised Ave, Merike ja Getlin jagasid lahkelt oma kogemusi-tarkusi. Ja et mehel ikka kõht täis oleks (enne ei tasu mingeid asju ajama hakatagi), kinkis Ave Piale ka äärmiselt vajaliku kokaraamatu ja Getlin roosad prillid, et võiks ikka elu läbi roosade prillide vaadata. Lauralt sai Pia aga kingituseks peegli, et oma moosinägu lõpuks puhtaks teha.

Tiiru Toomel lõpetas aga ühine palvering Kuradisillal kõikide kiusatuste kaitseks.

Aga oh, see polnud üldse veel kõik. Üks parimatest osadest seisis veel ees.
Kui olime kõndinud Vanemuise juurde, siis nägi Pia Shakespeare'i kohviku ees istuvat ühte vägagi tuttavat siilipead, kellele võis rõõmust lenneldes kaissu joosta. Sõbrad olid Rainise toonud ühiselt õhtut lõpetama. See oli nii vahva üllatus. Poleks seda kindlasti osanud oodata!

Merlin oli meile mõlemale valmistanud ka tõotused, mille me pidulikult Shakespeare'i ees ette lugesime. Pia lubas olla armastav abikaasa ja mitte nõusid lõhkuda. Rainis lubas samuti olla armastav abikaasa, Piale igal hommikul hommikusöök voodisse tuua ja musti sokke mitte vedelema jätta (küsin 5 aastat hiljem: Rainis, kus on need hommikusöögid voodis? :D). :D Me igatahes püüame väga neid tõotusi täita.

Ühise õhtu lõpetas aga suurepärane õhtusöök Shakespeare'is.

Aitäh teile, sõbrad, selle imelise õhtu eest! Ma olen väga väga Taevaisale tänulik, et mul on sellised armastavad, hoolivad sõbrad, kellele võin igas olukorras loota. Aitäh, et olete minu jaoks olemas!

Pia :)

Laulatuse paik

Armsad sõbrad!

Oleme juba mõnda aega vaadanud siin-seal ringi, et kus laulatada. Joel Luhamets oli nõus meid laulatama ja esialgne plaan oli, et võiks ju siis juba ka laulatada Pauluse kirikus. Iseenesest oleks see ju vahva mõte, kui Pauluse kirik poleks sisse pakitud nagu mõni eksperimentaalne kunstiprojekt. Aga oodata, kuni Pauluse kirik remonditud saab, seda me küll ei jõua, sest ka kõige parema stsenaariumi kohaselt ei juhtu see enne 2012. aastat. Seega otsustasime siis, et Jumal on kohal ikka igas pühakojas (ja ka väljaspool pühakodasid :D), nii et võime ju laulatada ka mõnes teises kaunis kirikus. Joel Luhamets siis ise käis meile välja 2 varianti - Tartu Jaani ja Kambja kiriku. Mõlemad väga kaunid kohad. Paraku jääks Kambja enamikele inimestele natuke kaugeks, sest ega saa ju eeldada, et kõikidel laulatusele tulijatel on olemas ka isiklik transport.

Seega jäime mõtetega pidama Tartu Jaani kirikus. Kõndisime kolmapäeval seal ringi ning esimest korda elus ronisime ka torni. Ausalt, Pia kui Tartu elanik, pole seal ka varem käinud, sest vaateplatvorm on üsna uus nähtus. Ja nagu ikka juhtub, mõtled ikka, et küllap jõuab, ja siis võib minna aastaid, enne kui mõtted teoks saavad. Igatahes kolmapäeval me siiski läksime ja vaatasime Tartu linnale ülevalt alla. Päev hiljem aga panigi Pia meid kirikus laulatamiseks kirja.

Nii et nüüd, armsad sõbrad, on teada, et laulatus toimub 20.augustil kell 14 Tartu Jaani kirikus. Sinna olete oodatud loomulikult kõik, nii lähedalt kui kaugelt. Iga sõbra ja tuttava üle on meil vaid hea meel! Pulmapidu plaanime seevastu teha üsna tagasihoidliku ning tõesti kutsuda vaid kõige lähemad sugulased ja sõbrad. Loodame siiralt, et kõik, kes sinna tulla ei saa, mõistavad meid, ja tulevad sellegipoolest meie rõõmule kirikusse kaasa elama.

Pesa leitud!

Jumala teed on ikka imelised!
Pärast pikki ja raskeid ja valulisi otsinguid läksime viimasesse kohta, mis meil välja oli valitud. Mõtlesime, et hea küll, kui see väga hull ei ole, siis valime selle. Südames oli aga väga kripeldus, et no ei ole veel olnud sellist kohta, mille kohta ütleks, et vot siin tahaks elada. Ikka on üks või teine puudus elukohal. Aga otsustasime, et vaatama peab ikka minema, ega muidu ei tea.

Läksime siis pühapäeva õhtul Tähtverre, kus see korter pidi olema. Meid võttis vastu noor naisterahvas, kes parajasti korterit üüris. Esimene pilk korterile ütles kohe, et vau, siia peame kindlasti tulema - see oli valge ja avar ja õdus. Ja kui kuulsime veel, kui soodsa hinnaga on igasugused maksed, siis ei olnud meil enam kahtlustki, et tahame oma kooselu alustada just niisuguses kohas.

Nii et aitäh sõpradele, kes on korteriotsingul toeks olnud ja aitäh Taevaisale, et ta on aidanud parima leida!

* Hilisem lisa: elasime seal 1,5 aastat, tegime vahepeatuse ühe maja ülemisel korrusel mõneks kuuks ning soetasime siis endale päris isikliku pesa Ülejõel. :)

Pesaotsingud

Võimalik, et olete tuttav Pia lossipreili saagaga. Uhke oli end nimetada "lossipreiliks", aga jah, tegelikkuses elas ta umbes 1,5 x 3,5 pesakeses. Rainisel on aga pisut suurem pesakene Karlovas, mis aga samuti kahe inimese jaoks pisut ahtakeseks jääb. Aeg oli aga muudatusi teha. Eespool on nendest muudatustest ja lossipreili elust ka pisut lähemalt kirjutatud. Ennetades väga mitmeid küsimusi, vastame siin blogis, et "ei, me ei ela veel koos". :D Seda ikka kiputakse sageli eeldama või küsima. On see ju meie sajandil nii loomulik. Aga noh, me oleme mõlemad sellised - vanamoodsad. Tahame teha kõik nii, nagu peab.

Aga kuna pulmapäev ukse ees (20.august), siis oleks ikka mõte ühine pesake leida, kuhu mahuksid ära Pia ja Rainis; Rainise kastitäis asju (ausalt, terve tema elu mahtus kolimisel ÜHTE väikesesse Mitsubishi Galanti); Pia miljon raamatut; 37,5 tonni riideid; 87,5 tonni pudi-padi; 105 tonni makulatuuri (suurem osa sellest ilmselt praht). Igatahes ÜHEST toast jääb ilmselgelt väheks :D:D:D. (Huvitav, kust kolimiseks järelkäruga rekkat saaks? :D)

Nii asusime koos end läbi närima kinnisvaraportaalide labürindist, tuhnides läbi tuhandeid kuulutusi ning helistades mitmetele maakleritele. Sel hetkel tundus meile, et KÕIK tartlased on KORRAGA kodutuks jäänud. Muidu tundub küll, et Tartus justkui elukohti on ja reaalseid kodutuid on vähe. Aga kui mõni parem pakkumine veebi üles pandi, siis võis kindel olla, et mõne tunniga oli keegi juba seda vaatamas käinud, heaks kiitnud ja lepingule alla kirjutanud. Mõnda korterit siiski jõudsime ikka vaatama ka. Aga no ei tekkinud tunnet, et tahaks siin oma ühise elu esimesed aastad mööda saata, sinna lapsed ilmale tuua või seal ise mõnusaid õhtuid nautida. Lisaks sellele, vaadates hindu, pidanuks me vähemalt presidendipaar olema, et lahedalt jõuda maksta nii üüri kui ka iga päev kõht täis süüa. Aga ausalt, meid kumbagi ei tõmba poliitika. Peame leppima pisut tagasihoidlikuma sissetulekuga. Seni on meil siiski kõik olemas olnud, kurta ei saa, aga jah, korterite hinnad teevad meele mõruks. Lisaks tahavad ju maaklerid ka elada ja nemad ilmselt tahavad elada nagu presidendipaar...

Igatahes panime lõpuks kuulutuse Pereraadiosse, sest ehk on mõni hea inimene, kes, selle asemel et meiega vaid maakleri vahendusel suhelda, on nõus isiklikult meile korterit üürima. Ning kes meid ühel hetkel lihtsalt tänavale ei tõsta. Eks see Pereraadio kuulajaskond on nagu omamoodi perekond, kuidagi kindlam tunne on mõnelt selliselt inimeselt üürida.

Igatahes meie kuulutusele vastati. Mitu korda. Kõigepealt pakuti meile tervet maja, aga mõistetavalt oli selle hind meile pisut liiga kõrge, kuigi, mis seal salata, maja üürimise kohta oli see ülisoodus. Samuti anti võimalus üürida korter praktiliselt kesklinnas. Piirasime aga valikut 2 korterini, millest üks asub Eerikas ja teine Tähtveres. Üks on meil juba nähtud, aga teise vaatamine seisab ees. Täna siis selgub, milline saab olema meie tulevane pesa. Samuti saab see siia ka üles märgitud, et kõik armsad inimesed leiaksid kord tee ka meile külla.

Niisugused on igatahes lood ja me loodame südamest, et meil on tarkust teha õige valik.

Kuidas tänapäeval kosjas käiakse...

1.mai oli tõesti see kaunis õhtu, kui Rainis tegi Piale abieluettepaneku. Õdusas küünlavalguses sai esitatud nii küsimus, kui ka väga entusiastlik "jah" vastus saadud. Jah, Pia oli muidugi nõus, kuidas siis veel! :D

Aga kas vanemad ka ikka nõus on? Seda tuli ju vana kombe kohaselt ikka ka selgeks teha ja minna tütre kätt paluma. Nõnda siis tehtigi. Esmaspäeval, 3.mail võttis Rainis ühes pudeli korralikku Kindzmarauli veini ning sõitis Pia vanemate juurde kosja. Kui Rainist veel silmapiiril polnud, oli Pia ema tõotanud, et sellise blondi neiu ta ükskord mõnele Araabia šeigile kaamelite eest ära annab. (See on tõsilugu, et sealkandis võib blondide neidude eest kaameleid saada. Üks tuttav inimene rääkis, et kord 2 blondi tütarlapsega Alžeerias käies üritati neid pidevalt kaamelite eest endale ärida.) Oma kaamelid pidi ema muidugi saama. Seetõttu koostas Rainis suurepärase palvekirja eesmärgiga Pia emalt tema tütre kätt paluda.

A4 raamistatud palvekirjas oli muidugi kaameli pilt:

 
Selle all aga tekst:

Lugupeetud Silja Paris!
Loodan siiralt, et minu tagasihoidlik kingitus -
9 parimat Bengali* tõugu kaamelit -
on piisav hind Teie tütre käe eest.
Parimate soovidega
Rainis Lepparu.

Ja siis muidugi allkiri ja puha.
Igatahes sai ema oma kaamelid, isa pudeli head Gruusia veini ning tütar pidulikult üle antud.

Just niimoodi need asjad käivad. Ka tänapäeval :)

*Väga suure tõenäosusega ei ole olemas Bengali tõugu kaameleid, küll on seal tiigrid, aga see lihtsalt kõlas nii uhkelt.