Fantastiline lumesadu, mis kannab mõtteis mõne aasta taguse lapsepõlve juurde, mil sai lumest võetud, mis võtta annab. Nüüdki tekib kiusatus helbeid suhu püüda ning end lumehange visata ja lumeingleid teha. Aga taas, see Härra (või Proua ???) Aeg sunnib kiirustades end läbi hangede murdma. Aga sellest hoolamata ei saa ma üle ega ümber langevate helveste võlust. Kui erinevad nad on! Igaühel on oma muster ja isegi oma tekkelugu.

Kord mõtlesin, kui palju maad suudab katta üks helves? Tühise osa, tavavaatajale peaaegu märkamatu. Aga kui palju maad katab miljon helvest? Ja miljoneid oli siingi ja need katsid valge vaibana kõike, millele silm peale jäi. Kas pole siis meiegi nagu need helbed? Me mõtleme, et mida me siis õieti üksinda suudame? Tühise osa. Aga kui kõik annavad oma panuse, siis on võimalik midagi korda saata. Ainult et julgusest jääb sageli puudus. See on lihtsalt üks helbeteooria, aga ometi, me oleme kõik nagu need helbedki, unikaalsed ja vaieldamatult vajalikud millegi kordasaatmiseks.

:)