Ilus lumine laupäev ja siis võtsin ma kätte ja läksin hoopis Rohuneemele, peaaegu sinna, kus ekspresident Meri resideerub. Kolleegil on seal mõnus oma maja ning kuna tal oli ka paar paari suuski, siis võtsime me ette väikese suusaretke lähikonna metsa. Ütlesin kolleegile varakult, et mul on haigekassa kaart ka ikka igaks juhuks kaasas. Olin esimest korda suuskadel nii umbes viimase kümne aasta jooksul ja see tähendas, et uiskudega lehm oleks mulle ka silmad ette andnud, aga see mind sugugi ei heidutanud. Lehmi metsa vahel ei olnud, seal oli hoopis mõnus paks valge lumi ja lõputu rahu ja vaikus. Nii et sai põsed punaseks, selja märjaks ja meele rõõmsaks. Tagasiteel otsustasime proovida ka laskumist mööda tänavat alla, mis tegelikkuses kujunes küll sööstlaskumiseks mööda jäälibedat teed. Kui ma olin poolel teel saavutanud kiiruse umbes 100 m/s, siis tegin ma kõva sõjakisa, keerasin end gravitatsiooni eirates lihtsalt ümber, nii et veeresin veel mitu meetrit mööda teed alla ja jäin naerdes kõhuli tee peale lamama, suusad taeva poole. Nalja oli nabani ja lund kurguni. Aga käpa (antud juhul küll külje) sain valgeks küll. Esmaabi ka ei vajanud, kuigi hiljem avastasin, et hõõrdejõu tulemusena olin küll kaotanud õhukese kihi oma põlvest, aga see ei takistanud mul elunautimise jätkamist. Lõpetasime õhtu kamina ees teed juues ja kooki süües ja see oli väga mõnus. Jah, liugle liugle libe suusk, aita leida... No mida iganes suuskadel leida võib. Mina leidsin, et hoolimata oskuste puudumisest võib ikkagi lõbus olla! Nii et, suusad püsti ja minema!!!