Teisipäev. Hall talvine hommik, päike on peitunud kusagile Kanaari saarte kohale, aga minul tuleb end maa külgetõmbejõust lahti rebida ja tööle minna. Kui päike säraks, linnud vidistaksid roheliste puude kohal, siis ehk lähekski, aga et ainult autod kihutavad mööda sopast maanteed ja ainsad linnud lähikonnas - varblased - on nii paksuks toidetud, et enam lennatagi ei jaksa, siis kaalun ma võimalust veel pisut magada. Aga kohustus kutsub ja kuna mu nimigi pidada "kohusetruud" tähendama, siis tõusen ma trotslikult ja astun uuele päevale vastu. Talvine päev on küll paraku pigem videviku sünonüüm, aga just sellisel hallil väsinud päeval tunnen ma järsku, kuivõrd inimesed mu ümber tegelikult vajavad hingesoojust ja lootust, vajavad seda, mida nad küsidagi ei julge. Tänaval ruttab igaüks oma teed, pilk keskendunult asfaltile suunatud. Aga ümbrust märgata ei ole enam jõudu. Käin isegi sedasama teed juba ei tea mitmendat korda - tänav, valgusfoor, puudeallee, teater Estonia, park, tänav, munakivid vanalinnas, kampsunimüüjad Müürivahes... Iga päev oleks justkui kõik seesama. Aga tegelikult ei ole.

Mõnel päeval ma mõistan seda. Kõnnin mööda tänavat ja mõtlen tunkedes asfaltipanijate peale, tõmban käega üle pügatud heki ja mõtlen linna aednike peale, vaatan, kuidas koristaja veel enne päikesekiiri inimeste jaoks tee puhtaks lükkab, kuidas teksades mees prügikasti peseb, inimesed kõnnivad, autod sõidavad, kõik on teel kuhugi. Igal inimesel, igal asjalgi on oma ajalugu, oma elu. Oleks ainult jaksu seda iga päev märgata ja rõõmustada selle üle, et oleme elavad ja oleme üksteisel olemas. Annaks taevas siis vähemalt märgata lähedasigi enese ümber - sõpru, pereliikmeid, kolleege, ehk ka tänavanurgal noogutavat vaest juukseklambrimüüjat, müügiletti ülesseadvat suusakostüümis tädi, keset munakiviteed seisvat kajakatki... Annaks ometi...

Aga nüüd olen ma tööl ja võitlen sooviga diivanile kerra tõmbuda ja uinuda, hoolimata ringisagivatest inimestest. Selle asemel püüan mõtteid, nagu liblikaid, mis vaid korra päikeses veiklevad ja siis jälle kaovad. Ja kui sa mõne kättegi saad, siis on ta nii habras, et puruneb su käte vahel, jättes sõrmedele sillerdavat tolmu. Aga ma püüan ikka. Vahest juhtub, et mõni neist ei purunegi, vaid lööb veel kirkamaltki särama ja siis tõstan ma ta kõrgele üles, et kõik võiksid seda väikest imet näha. Väikest imet... Sellist, millest me tavaliselt mööda jalutame. Me tavaliselt ei vaata maas kastaneid, mõeldes, et igas pruunikarva munas on peidus terve mets; me ei vaata kive maas, mõeldes, millise ürgse kalju küljest nad on miljonite aastate eest lahti murtud ja siia sattunud; me ei laula ununenud viisijuppe tänaval, lootes, et keegi meiega ühineb ja vaikne ümin lauluks tõuseb; me ei imesta... Aga Imestav Laps, see on kõige õnnelikum. Ja imed on kõikjal meie ümber. Märgakem siis, märgakem ja imestagem!

Õnnistust ja imesid kõikidele sel lihtsal hallil talvepäeval...