Ajast
Meie keelekasutuses on minimaalne ajaühik "sekund". Isegi, kui tahame väljendada lühemat perioodi kui sekund, kasutame selleks ikkagi mõistet "sekund" - millisekund, nanosekund jne. Sest hetk pikkusega sekund on meie mõistuse jaoks veel hoomatav. Sama on pikema ajaga. Suudame ehk haarata aega pikkusega "sajand", heal juhul ka "millennium", aga suuremat ajaühikut enam meie keelekasutuses ei eksisteerigi.
Budistlikus traditsioonis on aga asjad teisiti. Nende kõige lühem ajahetk on "ksana". Rein Raud tõi järgmise näite. Kui kujutame ette peensiidist rätikut, kus on 64 000 niiti, ja üliteravat mõõka, millega see siidirätik pooleks raiutakse. See raiumise hetk on ülilühike. Ksana on ajahetk, mis kulub siidirätiku ühe niidi murdumiseks, ehk siis 1/64000 siidirätiku pooleksraiumise hetkest. Niiöelda mitteametlikult on ksana umbes 1/75 sekundit ja päevas on 32 820 000 ksanat.
Samuti on neil pikema aja mõistmiseks väljend "kalpa". Kujutagem ette kaljut, mõõtudega 10x10x10 km. Kalpa on aeg, mis kulub selle kalju ärakulutamiseks, kui käia iga 100 aasta tagant ühe korra ja silitada seda siidirätikuga. Mõned allikad pakuvad kalpa suuruseks ka umbes 4 miljardit aastat. Ehk siis saaks ju öelda, et "kalpa" on see hetk, mille jooksul on eksisteerinud maailm. Kuivõrd erinev on see meie mõistest. Seda me lihtsalt enam ei haara.
Me ei haara ju ka tegelikult hetke, milles elame, sest niipea, kui oleme öelnud sõna "hetk", on see juba minevik. Praegune hetk on nagu punkt, millel pole mõõtmeid. Hetke pikkust ei saa mõõta, see on vaid murdepunkt mineviku ja tuleviku vahel. Ometi, kui suur tähtsus sellel on. Sellest, kuidas me seda mõõtmatult lühikest viivu kasutame, sõltub kogu meie ülejäänud tulevik, igal hetkel. Sellest küll loengus juttu ei olnud, aga ma ise olen mõelnud, kuivõrd iga väiksemgi tegu, mõte ja sõna võib kaasa tuua kujutletamatuid tagajärgi. Näiteks teen ma hetkel kogemata trükivea ja olen sunnitud selle kustutama. Selleks kulub sekund aega. Just tänu sellele, et olen kulutanud selle sekundi siin, tähendab seda, et jõuan midagi tegema sekund hiljem. Võib-olla päästab see näiteks mu elu. Ja ma ei saagi seda sageli teada. Minu meelest just selles avaldubki suuresti Jumala arm, et ta päästab meid üliväikeste muudatuste tegemisega niisugustest asjadest, millest me iial teada ei saa ja mille eest me iial muretsema ei pea. Võib-olla nt üks kirjaviga põhjustab selle, et keegi mõistab mind valesti ja ma saan sõimata. Mõtlen küll, et miks Jumal lasi sellel juhtuda. Mida ma aga ei tea, on see, et näiteks ilma selle kirjaveata oleks ma praegu nt auto alla jäänud. Millest kõigest oleme iga päev hoitud, see on kujuteldamatu, sest igas päevas on LÕPMATU hulk hetki ja seega ka LÕPMATULT palju asju, mis võivad valesti minna.
Aga ei lähe alati.
Ja on ka LÕPMATULT palju asju, mis võivad õigesti minna.
PS! Rein Raua loengut saab kuulata Ööülikoolis.