Ajast

Kuulasin just Rein Raua loengut Ida ja Lääne ajakäsitluse teemal. Sealt mõned mõtted...

Meie keelekasutuses on minimaalne ajaühik "sekund". Isegi, kui tahame väljendada lühemat perioodi kui sekund, kasutame selleks ikkagi mõistet "sekund" - millisekund, nanosekund jne. Sest hetk pikkusega sekund on meie mõistuse jaoks veel hoomatav. Sama on pikema ajaga. Suudame ehk haarata aega pikkusega "sajand", heal juhul ka "millennium", aga suuremat ajaühikut enam meie keelekasutuses ei eksisteerigi.

Budistlikus traditsioonis on aga asjad teisiti. Nende kõige lühem ajahetk on "ksana". Rein Raud tõi järgmise näite. Kui kujutame ette peensiidist rätikut, kus on 64 000 niiti, ja üliteravat mõõka, millega see siidirätik pooleks raiutakse. See raiumise hetk on ülilühike. Ksana on ajahetk, mis kulub siidirätiku ühe niidi murdumiseks, ehk siis 1/64000 siidirätiku pooleksraiumise hetkest. Niiöelda mitteametlikult on ksana umbes 1/75 sekundit ja päevas on 32 820 000 ksanat.

Samuti on neil pikema aja mõistmiseks väljend "kalpa". Kujutagem ette kaljut, mõõtudega 10x10x10 km. Kalpa on aeg, mis kulub selle kalju ärakulutamiseks, kui käia iga 100 aasta tagant ühe korra ja silitada seda siidirätikuga. Mõned allikad pakuvad kalpa suuruseks ka umbes 4 miljardit aastat. Ehk siis saaks ju öelda, et "kalpa" on see hetk, mille jooksul on eksisteerinud maailm. Kuivõrd erinev on see meie mõistest. Seda me lihtsalt enam ei haara.

Me ei haara ju ka tegelikult hetke, milles elame, sest niipea, kui oleme öelnud sõna "hetk", on see juba minevik. Praegune hetk on nagu punkt, millel pole mõõtmeid. Hetke pikkust ei saa mõõta, see on vaid murdepunkt mineviku ja tuleviku vahel. Ometi, kui suur tähtsus sellel on. Sellest, kuidas me seda mõõtmatult lühikest viivu kasutame, sõltub kogu meie ülejäänud tulevik, igal hetkel. Sellest küll loengus juttu ei olnud, aga ma ise olen mõelnud, kuivõrd iga väiksemgi tegu, mõte ja sõna võib kaasa tuua kujutletamatuid tagajärgi. Näiteks teen ma hetkel kogemata trükivea ja olen sunnitud selle kustutama. Selleks kulub sekund aega. Just tänu sellele, et olen kulutanud selle sekundi siin, tähendab seda, et jõuan midagi tegema sekund hiljem. Võib-olla päästab see näiteks mu elu. Ja ma ei saagi seda sageli teada. Minu meelest just selles avaldubki suuresti Jumala arm, et ta päästab meid üliväikeste muudatuste tegemisega niisugustest asjadest, millest me iial teada ei saa ja mille eest me iial muretsema ei pea. Võib-olla nt üks kirjaviga põhjustab selle, et keegi mõistab mind valesti ja ma saan sõimata. Mõtlen küll, et miks Jumal lasi sellel juhtuda. Mida ma aga ei tea, on see, et näiteks ilma selle kirjaveata oleks ma praegu nt auto alla jäänud. Millest kõigest oleme iga päev hoitud, see on kujuteldamatu, sest igas päevas on LÕPMATU hulk hetki ja seega ka LÕPMATULT palju asju, mis võivad valesti minna.

Aga ei lähe alati.

Ja on ka LÕPMATULT palju asju, mis võivad õigesti minna.

PS! Rein Raua loengut saab kuulata Ööülikoolis.

Mõttetera

"Tark ei pese oma autot, tark ootab vihma."
/Lao Zi, Priit-Kalev Partsi parafraseering/

TolmuimejaTest

Nagu ikka tänapäeval kombeks, satuvad meie vastu huvi tundma ühe ja teise toote esitlejad, kellel kibe kiire ja suur vajadus oma kaubast lahti saada. Eks neid rändharjuskeid ole alati olnud. Seekord siis ka soovitati meid ühele tolmuimeja esitlejale. Arvasin, et ju see mõni neist "kirbitajatest" on, sest nad on varem ka meie vastu suurt huvi ilmutanud. Mõtlesime, et no hää küll, las siis tuleb ja teeb meie elutoa vaiba ilusaks puhtaks.

Tegelikult ei olnud tegemist kirbitajaga ja kuigi ime(mis)masin jäi seekord ostmata, oli tegelikult tegemist päris toreda kogemusega. Kõigepealt pidi ta tulema eelmisel laupäeval, aga oli siis helistanud, et peab oma 6-päevase lapsega (!) arsti juurde minema. Mina siis mõtlesin, et püha taevas, endal on 6-päevane laps ja juba kipub teiste vaipu kraamima minema. No umbes et nii kui sünnituslaualt tõusis, võttis tolmuimeja kätte ja asus kohe tööle. Selgus siiski, et esitleja ise oli meesterahvas ja kodus naine oli lapsega maha saanud. :) Aga näedsa, kui valesti võib asjadest teinekord aru saada. Nii need jutud tekivad.

Igatahes tuli see esitleja, nooruke meesterahvas, laupäeva lõuna ajal meile, kotike tolmuimemistarbeid kaasas. Tuli välja, et hoopis esitleb Luxi masinaid (teevad koostööd Electroluxiga). See kuidagi vähem müstiline kui igasugused tundmatud ime(mis)masinad, mis lisaks imemisele veel pesu pesevad, kuivatavad, toitu külmas hoiavad ja muusikat mängivad. Rääkis siis esitleja meile Luxi pikast ajaloost, mis algas aastal 1901 ja siis toodeti õlilampe, aga juba aastal 1912 toodeti esimene tolmuimeja, mis näeb välja selline nagu juuresoleval pildil.

Esitleja küsis siis meie käest ka, millist masinat hetkel kasutame. Sikutasime oma tubli aparaadi riiulist välja. Selline ta meil umbes on, nagu see sinine pildil, aga meie oma on valge:

Siit aga läks lugu huvitavaks, sest seda masinat nähes läks esitleja nägu särama, ta tegi kolm ringi ümber tolmuimeja ja teatas pidulikult, et tema andmetel on Eestis veel vaid 2 inimesel selline masin, ülejäänud olla saadud abipakkidega kusagilt Rootsist ja pärinevad 1970. aastatest. Meie masina põhja peale oli kirjutatud, et see on tehtud 1966, mis tähendab, et ta on meid umbes 40 aastat truult teeninud! Võtke õppust, elektroonikatootjad! Meie tolmuimeja on samuti Rootsist toodud, vanatädi Renatelt - tema endale teistsuguseid asju ei ostnudki, kui ainult parimaid. Peab ütlema, et masin on tubli! Igatahes helistas esitleja kohe oma kolleegile, et õnnelikult oma leiust teada anda.

Aga see pole veel kõik, sest enne seda tolmuimejat kasutasime me teist, ka Luxi oma ja see oli juba tõeline antiik. Välja nägi ta umbes selline nagu kõrvaloleval pildil. Unikaalsus seisneb selles, et see masin, millega minagi olen kodu koristanud, on pärit aastast 1939! Ja ta töötas veel 1980. aastate keskel päris tublisti! Mis tähendab, et ka see teenis meid üle 40 aasta. Hetkel on antiikmasin leidnud väärika koha Tartu Linnamuuseumi fondis.

Igatahes suutsime me päris korralikult üllatada meile imemasinat esitlema tulnud inimest. Andsime talle lubaduse, et pildistame oma antiikesemeid ja saadame neile pildid. Tore on ju, kui saab inimesi niimoodi rõõmustada!

Ja meie vaip sai ka puhtaks, sest eks esitletav masin oli ka tubli.

Uut masinat me küll ei ostnud, sest meie 42-aastane vana on veel väga tubli. Aga kui kunagi ostmiseks läheb, siis ei ole palju vaja mõelda, millise brändi juurde jääda. Nagu elu näitab, on mõne asja puhul mõttekam osta kallis ja kindel, kui igal aastal uus ja vilets osta. Aga sellist asja peab igaüks ise otsustama.

Vot niisugune lugu meie antiigivaramust.

PS! Maailmas on olemas isegi Tolmuimejate Kogujate Klubi!

Geenidest/geenitest

Ma juba ammu plaanisin oma väikesi X-kujulisi jublakaid teaduse heaks välja jagada (mul neid küll, igas rakus parasjagu). Neid läheb nagunii koguaeg raisku, teenigu siis vähemalt mõnedki neist üllast eesmärki! Eestis on geenivaramu olnud juba 2001 aastast (siis jõustus inimgeeniuuringute seadus) ja tänaseks on juba üle 20 000 inimesega sellega liitunud. Plaan on aastaks 2011 kokku saada 100 000 eesti kodanikku. Ja juuksurite ja avalike saunade abil nad seda siiski päris teha ei saa. Nii otsustasin anda oma käe ja 3 tilka verd. (BWaaaaaaaaaahhaaahahah). Hea küll, tõsiselt, tegelikult andsin ma 50 milliliitrit verd ja kuigi see on tühine kogus, tundsin ma ennast pärast kuidagi... tühjana... Hea küll, teaduse nimel ju võib!

Siis mõõdeti-kaaluti mind üle ja pandi kõik hoolega kirja. Kui pikkust küsiti, ütlesin ma, et ma ei tea hetkeseisu, sest ma kasvan veel. Andmekoguja (nooruke naisterahvas) vaatas mulle üllatunult otsa, sest ta ju teadis, kui vana ma olen (ilmselgelt on 29 pikkuse virutamiseks üsnagi ebaharilik iga). Aga mõõtmised tehtud, selgus, et olengi viimase poole aastaga veel pool senti juurde visanud (ei löö veel pead uksepiida vastu). Olen hetkel 167,5 pikk, 2 cm rohkem kui kaks aastat tagasi. Aga kuni riided väikeseks ja püksid lühikeseks ei jää, pole see eriti segav faktor. Aga jah, ilmselt natuke... ee... kummaline... Võib-olla oskab keegi seda kurioosumit selgitada...

Seejärel täitsime ära pika küsimustiku. Õieti küll andmekoguja klõpsas hiirt ja mina ütlesin vastuseid ette. Siin on küsimustiku näidis.

Selline küsimustik anti tegelikult varem koju kaasa ja ma täitsin selle hoolsalt ära ka. Hiljem selgus, et see oli ainult endale spikerdamiseks vajalik. Ja samuti selgus, et 2 nädalat tagasi võeti vastu selline kaval seadus, mis keelab kellelgi teisel peale isiku enda jagada andmeid oma haiguste jms isikliku kohta. Nii et põhjalikud küsitlused ema-isa ja vanaemade-vanaisade põetud ja põetavate haiguste kohta ei olnudki üldse enam statistikas kasutatavad. Ühtpidi mõistetav küll, aga iseenesest oleks see info ju vägagi abiks.

Nüüd igatahes ringlevad kusagil geenivaramu sügavuses 5 väikest klaasanumat minu isikliku verega ja suur ports statistilisi andmeid minu elu, tegevuse, harjumuste, haiguste jms kohta. Huvitav, et seksuaalelu (v.a rasedus) ja vastava orientatsiooni kohta ei tuntud huvi. Näiteks pidada ka homoseksuaalsus geenides peituma ja edasi kanduma. Nojah, sellisel juhul pärivad mu lapsed vähemalt minult väga tugevad heterogeenid. Heterogeensed lapsed. Hehe.

Puuviljalingvistika

Mitte et ma näljane oleks, aga olukorras, kus peas käib jällegi 7 erinevat mõtet vähemalt kahes keeles korraga, tuleb leida mingi viis osa sellest kuhugi jätta ja seekordseks teemaks on "juur- ja puuviljalingvistika".

Ma hakkasin lihtsalt mõtlema, kui palju kasutame oma keeles igasuguseid söödavaid väljendeid.

Asjas on uba sees, kas pole?
No ausõna, ma hirnun ennast herneks (minu täiendus: naeran ennast oaks).
Kui ma veel vähem töötan, siis olengi varsti paljas nagu porgand.
Tegelikult olen ma täna täitsa kapsas ja ei tahaks kellelegi tüliõunaks olla.

Siin vahemärkus: näiteks hollandlased armastavad õunu väga - sinaasappel (apelsin (kas te teadsite, et sõna "apelsin" tuleb tegelikult sõnast "hiina õun"?), appel van de oog (silmatera), adamsappel (aadamaõun), aardappel (maaõun ehk kartul), granaatappel (granaatõun).

Üks lennufirma otsib inimesi, kelle pea oleks nagu kaalikas.
Valevorst ja laiskvorst hakkasid taimetoitlasteks. (haha)
Aga sellepärast ei tohiks neid väga peedistada.

Taizés on üks vend, kes armastab ka laulda laulu "Dona la pace, signore" (Anna rahu, Issand) asemel "Dona la pate, signore" (Anna pasteeti, Issand), aga võib-olla on tal lihtsalt kõht tühi.

Ah, ma sain vähemalt mõned mõtted kirja pandud. Nüüd lähen ja annan 50 milliliitrit verd Eesti Geenivaramule (ma juba küsisin, kas nad on varem ka maaväliseid geene avastanud).

Jah, aga ikkagi sõidan ma ennast praegu täie hooga pähkliks (driving myself nuts, noh).

Lootes lootusest...
Ma olen tagasi...
Natuke...
Andestust, pea on väga sassis. Igas mõttes.

Poliitiliselt korrektsed väljendid

Et mitte kaotada pead ja päris normaalseks muutuda, teen väikese ülevaate mõnedest "poliitiliselt korrektsetest" väljenditest, mis võiks kasutusse võtta, et ära hoida asjatuid vaimseid ja füüsilisi verevalamisi. Kuna inglise keeles kõlavad need märksa "korrektsemalt", siis esitangi mõned näited inglise keeles koos selgituste ja võimaliku (kuigi mitte nii hästi kõlava) tõlkega. Eeskujuna kasutatud siis näiteks üsna kena väljendit pimeda kohta - "visually challenged" või "physically challenged" füüsilise puudega inimese kohta.

Kui aga siia lisada väike kiiks, saab portsu toredaid poliitiliselt korrektseid väljendeid.

Kakule ma juba pakkusin alternatiivvariandi sõnale "idioot". See oleks:
intelligently challenged - intelligentsuspuudega, maakeeli l*ll. "Idiviid" on ka väga hea sõna.

Mõned pähetulnud mõtted siis veel (mõned on kindlasti juba olemas ka) :
racially challenged - rassipuudega, maakeeli mistahes värviline rass, näiteks n**ger;
vertically challenged - vertikaalpuudega, maakeeli j*pats;
financially challenged - finantspuudega, maakeeli k*rjus;
domestically challenged - majapidamispuudega, maakeeli kodu näeb välja nagu s*apesa ja süüa ka teha ei oska;
energetically challenged - energeetilise puudega, maakeeli v*sinud;
musically challenged - muusikalise puudega, maakeeli el*vant istub kõrva peal või muusikamaitselise puudega (hm, kõlab veidralt - järelikult sobib :D
juridically challenged/morally challenged - juriidilise/moraalse puudega, maakeeli p*tt;
geografically challenged - geograafilise puudega, maakeeli v*lel ajal v*les kohas;
religiously challenged - religioosse puudega, maakeeli *skmatu, p*gan;

Mõned leiud Urban Dictionaryst:

hymenally challenged - hümenaalse puudega, maakeeli s**tus lännu;
follically challenged- follikaalse puudega, maakeeli k**lakas;
electroencephalographically challenged - elektroentsefalograafilise puudega (ütle seda kiiresti :), maakeeli aj*surmas;
caucasianally challenged vrd. negroidally challenged vrd. racially challenged vrd. ethnically challenged vrd. culturally challenged; (hm, ja meie veel muretsema, millist sõna kasutada n**gri kohta);
pigmentally challenged - pigmentaalse puudega, maakeeli v*lge;
ethically challenged - eetilise puudega, maakeeli suli, n*haal;
genderly challenged - soolise puudega, maakeeli tr*nsvestiit ja/või g*i;
inertially challenged - inertsiaalse puudega, maakeeli p*ks, t*se;
geographicly challenged (mitte segamini ajada geographically challenged'iga) - vrd. inertially challenged vrd. gravitationally challenged (gravitatsioonipuudega)
grammatically challenged - grammatilise puudega, maakeeli k*rjaoskamatu;
intellectually challenged - intellektuaalse puudega, vrd. intelligently challenged;
hygienically challenged - hügieenilise puudega, maakeeli r*pane;
artistically challenged - kunstilise puudega, maakeeli ma*skanainultkriipsujukusidjoonistada;
facially challenged- ma pakuks siia fassaadipuudega, maakeeli in*tu;
domicile challenged - elukohalise puudega, maakeeli k*dutu; vrd. residentially challenged (residentsiaalse puudega);
normally challenged - normaalsuspuudega, maakeeli n*rmaalne;
politically challenged - poliitilise puudega, maakeeli on oma r**gi poliitika untsu keeranud ja teiste omad takkajärgi;

jne., jne., jne.

Kui leiab veel midagi hääd, eks ma siis lisan. Kommentaaridesse võib ka postitada muidugi. :)

Not to become too energetically challenged, this pigmentally challenged non-normally challenged female person is going to sink into oblivion for some hours. (Andestust, tõlkimatu.)

***
Mõned täiendused:

Hiljuti oma geneetilist infot geenivaramule jagades avastasin, et olen kohati tõeliselt statistically challenged ehk siis statistilise puudega - no aga kes ei oleks? Ükski inimene ei mahu nii täpselt statistikasse, et tee ainult linnukesi ja ristikesi, eriti kui tegemist kohati küllaltki umbmääraste valdkondadega. Minu puue antud vallas tuli ilmsiks siis, kui pidin täitma lahtreid töökoha ja eluviiside kohta. Kuna ma vahetan eluviisi ja ameteid enam-vähem iga päev, aga statistikas sai kirjeldada vaid ühte, kaalusin tükk aega, mida panna. Lõpuks ei mäletagi, kes ma siis lõpuks statistiliselt olen. Siit mõte - peaks omale mingi universaalnahaalse ametinimetuse välja mõtlema, näiteks "professionaalne sekeldaja". Hm.

Ja teine puue on ilmselt kommunikatiivne puue ehk võimetus infot alati adekvaatselt edastada - communicatively challenged. Oh, mulle ei meeldi see sõna "puue", nagu oleks midagi tingimata puudu, inglisekeelne "väljakutse" (challenge) on palju meeldivam, aga kuidas sa ütled eesti keeles näiteks "ma olen vaimse väljakutsega inimene". Kuigi jah, see kõlab ilmselgelt uhkemalt, kui "ma olen vaimse puudega". Või peaks siis ütlema "ma olen vaimselt välja kutsutud". Kuhu välja? Millest välja? Haha.

Ma kavatsesin nüüd hakata normaalseks, aga...

tundub, et see pole üldse nii kerge. Iga päev avastan ma järjest enam, et see mis maailm räägib elust ja elu tõsiasjadest (jah, just neist põhilistest), ei kehti minu elu puhul sageli üldse ja see seab mind ikka ja jälle küsimuse alla - kust saada eeskuju, nõu, abi, mõtteid, ideid, et asju õigesti teha. Filmides on kõik nii lihtne - inimene sünnib, käib koolis, eksib, õpib, armub, abiellub, saab lapsi, läheb tööle, kannatab, rõõmustab, sureb... (no mitte alati just selles järjekorras). Ja seda teatud reeglite järgi. Ringi vaadates näen, et need reeglid tõesti mingil määral ka kehtivad.

Aga minu elus tunduvad paljud asjad olevat nihkes. Või ümberpööratud. Või absoluutselt ebaloogilised. Kaheselt tundsin ma kõiki tähti, ent samas on kõik tähestiku tähed minu käes olnud sageli võimetud väljendama seda, mida ma tunnen-mõtlen. Kui palju häid ja innustavaid asju on seetõttu jäänud ütlemata. (Aga loodetavasti ka palju halba). Ma läksin 11-aastaselt iseseisvalt kunstikooli, aga samas ei tunne ma sageli üldse elamise kunsti ja mul on tõsiseid raskusi sageli inimestele silma vaatamisega (sest ma usun suhteliselt siiralt, et sellisel viisil suudavad nad mu mõtteid lugeda :) ja ma olen veendunud, et teatud olukorras on hambad takistuseks (noh, mõni teab, millest jutt) (mulle on öeldud, et ei ole).

Mida tahan öelda, on see, et vahest tunnen ma, et leiutan koguaeg isemoodi jalgratast, sest olemasolev minu sürreaalses maailmas lihtsalt ei toimi. Ja isegi kui ma selle valmis saan, ei pruugi see omakorda jälle tavamaailmas toimida. Ja samas tahaksin ma olla inimene. Tahaksin julgeda öelda oma sõpradele, kuiväga ma neist hoolin, kuiväga tunnen mõnedest neist puudust oma praeguses elus. Eriti mõnest. Lihtsalt tahaks istuda koos ja vestelda. Ma lihtsalt ei tea vahest, mida teha, kuidas edasi minna, sest mul pole niisugust situatsiooni päris elust kusagilt võtta, nagu mul neid aeg-ajalt tekib.

Jah...

Võib-olla ma hakkangi lõpuks normaalseks muutuma?!

Oih, september on käes.

Ma hakkan vaikselt pikast ja piinavast ajast ärkama. Ma juba mäletan üht-teist. Ma juba saan aru, kus ma olen ja mida teen. Enamasti. Jee! Võib-olla tuleb ka päev, kus ma ennast leian. Seniks aga tuleb otsinguid jätkata. Järjest värskema peaga.