Ma kavatsesin nüüd hakata normaalseks, aga...

tundub, et see pole üldse nii kerge. Iga päev avastan ma järjest enam, et see mis maailm räägib elust ja elu tõsiasjadest (jah, just neist põhilistest), ei kehti minu elu puhul sageli üldse ja see seab mind ikka ja jälle küsimuse alla - kust saada eeskuju, nõu, abi, mõtteid, ideid, et asju õigesti teha. Filmides on kõik nii lihtne - inimene sünnib, käib koolis, eksib, õpib, armub, abiellub, saab lapsi, läheb tööle, kannatab, rõõmustab, sureb... (no mitte alati just selles järjekorras). Ja seda teatud reeglite järgi. Ringi vaadates näen, et need reeglid tõesti mingil määral ka kehtivad.

Aga minu elus tunduvad paljud asjad olevat nihkes. Või ümberpööratud. Või absoluutselt ebaloogilised. Kaheselt tundsin ma kõiki tähti, ent samas on kõik tähestiku tähed minu käes olnud sageli võimetud väljendama seda, mida ma tunnen-mõtlen. Kui palju häid ja innustavaid asju on seetõttu jäänud ütlemata. (Aga loodetavasti ka palju halba). Ma läksin 11-aastaselt iseseisvalt kunstikooli, aga samas ei tunne ma sageli üldse elamise kunsti ja mul on tõsiseid raskusi sageli inimestele silma vaatamisega (sest ma usun suhteliselt siiralt, et sellisel viisil suudavad nad mu mõtteid lugeda :) ja ma olen veendunud, et teatud olukorras on hambad takistuseks (noh, mõni teab, millest jutt) (mulle on öeldud, et ei ole).

Mida tahan öelda, on see, et vahest tunnen ma, et leiutan koguaeg isemoodi jalgratast, sest olemasolev minu sürreaalses maailmas lihtsalt ei toimi. Ja isegi kui ma selle valmis saan, ei pruugi see omakorda jälle tavamaailmas toimida. Ja samas tahaksin ma olla inimene. Tahaksin julgeda öelda oma sõpradele, kuiväga ma neist hoolin, kuiväga tunnen mõnedest neist puudust oma praeguses elus. Eriti mõnest. Lihtsalt tahaks istuda koos ja vestelda. Ma lihtsalt ei tea vahest, mida teha, kuidas edasi minna, sest mul pole niisugust situatsiooni päris elust kusagilt võtta, nagu mul neid aeg-ajalt tekib.

Jah...

Võib-olla ma hakkangi lõpuks normaalseks muutuma?!