Puuviljalingvistika

Mitte et ma näljane oleks, aga olukorras, kus peas käib jällegi 7 erinevat mõtet vähemalt kahes keeles korraga, tuleb leida mingi viis osa sellest kuhugi jätta ja seekordseks teemaks on "juur- ja puuviljalingvistika".

Ma hakkasin lihtsalt mõtlema, kui palju kasutame oma keeles igasuguseid söödavaid väljendeid.

Asjas on uba sees, kas pole?
No ausõna, ma hirnun ennast herneks (minu täiendus: naeran ennast oaks).
Kui ma veel vähem töötan, siis olengi varsti paljas nagu porgand.
Tegelikult olen ma täna täitsa kapsas ja ei tahaks kellelegi tüliõunaks olla.

Siin vahemärkus: näiteks hollandlased armastavad õunu väga - sinaasappel (apelsin (kas te teadsite, et sõna "apelsin" tuleb tegelikult sõnast "hiina õun"?), appel van de oog (silmatera), adamsappel (aadamaõun), aardappel (maaõun ehk kartul), granaatappel (granaatõun).

Üks lennufirma otsib inimesi, kelle pea oleks nagu kaalikas.
Valevorst ja laiskvorst hakkasid taimetoitlasteks. (haha)
Aga sellepärast ei tohiks neid väga peedistada.

Taizés on üks vend, kes armastab ka laulda laulu "Dona la pace, signore" (Anna rahu, Issand) asemel "Dona la pate, signore" (Anna pasteeti, Issand), aga võib-olla on tal lihtsalt kõht tühi.

Ah, ma sain vähemalt mõned mõtted kirja pandud. Nüüd lähen ja annan 50 milliliitrit verd Eesti Geenivaramule (ma juba küsisin, kas nad on varem ka maaväliseid geene avastanud).

Jah, aga ikkagi sõidan ma ennast praegu täie hooga pähkliks (driving myself nuts, noh).