Geenidest/geenitest

Ma juba ammu plaanisin oma väikesi X-kujulisi jublakaid teaduse heaks välja jagada (mul neid küll, igas rakus parasjagu). Neid läheb nagunii koguaeg raisku, teenigu siis vähemalt mõnedki neist üllast eesmärki! Eestis on geenivaramu olnud juba 2001 aastast (siis jõustus inimgeeniuuringute seadus) ja tänaseks on juba üle 20 000 inimesega sellega liitunud. Plaan on aastaks 2011 kokku saada 100 000 eesti kodanikku. Ja juuksurite ja avalike saunade abil nad seda siiski päris teha ei saa. Nii otsustasin anda oma käe ja 3 tilka verd. (BWaaaaaaaaaahhaaahahah). Hea küll, tõsiselt, tegelikult andsin ma 50 milliliitrit verd ja kuigi see on tühine kogus, tundsin ma ennast pärast kuidagi... tühjana... Hea küll, teaduse nimel ju võib!

Siis mõõdeti-kaaluti mind üle ja pandi kõik hoolega kirja. Kui pikkust küsiti, ütlesin ma, et ma ei tea hetkeseisu, sest ma kasvan veel. Andmekoguja (nooruke naisterahvas) vaatas mulle üllatunult otsa, sest ta ju teadis, kui vana ma olen (ilmselgelt on 29 pikkuse virutamiseks üsnagi ebaharilik iga). Aga mõõtmised tehtud, selgus, et olengi viimase poole aastaga veel pool senti juurde visanud (ei löö veel pead uksepiida vastu). Olen hetkel 167,5 pikk, 2 cm rohkem kui kaks aastat tagasi. Aga kuni riided väikeseks ja püksid lühikeseks ei jää, pole see eriti segav faktor. Aga jah, ilmselt natuke... ee... kummaline... Võib-olla oskab keegi seda kurioosumit selgitada...

Seejärel täitsime ära pika küsimustiku. Õieti küll andmekoguja klõpsas hiirt ja mina ütlesin vastuseid ette. Siin on küsimustiku näidis.

Selline küsimustik anti tegelikult varem koju kaasa ja ma täitsin selle hoolsalt ära ka. Hiljem selgus, et see oli ainult endale spikerdamiseks vajalik. Ja samuti selgus, et 2 nädalat tagasi võeti vastu selline kaval seadus, mis keelab kellelgi teisel peale isiku enda jagada andmeid oma haiguste jms isikliku kohta. Nii et põhjalikud küsitlused ema-isa ja vanaemade-vanaisade põetud ja põetavate haiguste kohta ei olnudki üldse enam statistikas kasutatavad. Ühtpidi mõistetav küll, aga iseenesest oleks see info ju vägagi abiks.

Nüüd igatahes ringlevad kusagil geenivaramu sügavuses 5 väikest klaasanumat minu isikliku verega ja suur ports statistilisi andmeid minu elu, tegevuse, harjumuste, haiguste jms kohta. Huvitav, et seksuaalelu (v.a rasedus) ja vastava orientatsiooni kohta ei tuntud huvi. Näiteks pidada ka homoseksuaalsus geenides peituma ja edasi kanduma. Nojah, sellisel juhul pärivad mu lapsed vähemalt minult väga tugevad heterogeenid. Heterogeensed lapsed. Hehe.