Laulatuse paik

Armsad sõbrad!

Oleme juba mõnda aega vaadanud siin-seal ringi, et kus laulatada. Joel Luhamets oli nõus meid laulatama ja esialgne plaan oli, et võiks ju siis juba ka laulatada Pauluse kirikus. Iseenesest oleks see ju vahva mõte, kui Pauluse kirik poleks sisse pakitud nagu mõni eksperimentaalne kunstiprojekt. Aga oodata, kuni Pauluse kirik remonditud saab, seda me küll ei jõua, sest ka kõige parema stsenaariumi kohaselt ei juhtu see enne 2012. aastat. Seega otsustasime siis, et Jumal on kohal ikka igas pühakojas (ja ka väljaspool pühakodasid :D), nii et võime ju laulatada ka mõnes teises kaunis kirikus. Joel Luhamets siis ise käis meile välja 2 varianti - Tartu Jaani ja Kambja kiriku. Mõlemad väga kaunid kohad. Paraku jääks Kambja enamikele inimestele natuke kaugeks, sest ega saa ju eeldada, et kõikidel laulatusele tulijatel on olemas ka isiklik transport.

Seega jäime mõtetega pidama Tartu Jaani kirikus. Kõndisime kolmapäeval seal ringi ning esimest korda elus ronisime ka torni. Ausalt, Pia kui Tartu elanik, pole seal ka varem käinud, sest vaateplatvorm on üsna uus nähtus. Ja nagu ikka juhtub, mõtled ikka, et küllap jõuab, ja siis võib minna aastaid, enne kui mõtted teoks saavad. Igatahes kolmapäeval me siiski läksime ja vaatasime Tartu linnale ülevalt alla. Päev hiljem aga panigi Pia meid kirikus laulatamiseks kirja.

Nii et nüüd, armsad sõbrad, on teada, et laulatus toimub 20.augustil kell 14 Tartu Jaani kirikus. Sinna olete oodatud loomulikult kõik, nii lähedalt kui kaugelt. Iga sõbra ja tuttava üle on meil vaid hea meel! Pulmapidu plaanime seevastu teha üsna tagasihoidliku ning tõesti kutsuda vaid kõige lähemad sugulased ja sõbrad. Loodame siiralt, et kõik, kes sinna tulla ei saa, mõistavad meid, ja tulevad sellegipoolest meie rõõmule kirikusse kaasa elama.

Pesa leitud!

Jumala teed on ikka imelised!
Pärast pikki ja raskeid ja valulisi otsinguid läksime viimasesse kohta, mis meil välja oli valitud. Mõtlesime, et hea küll, kui see väga hull ei ole, siis valime selle. Südames oli aga väga kripeldus, et no ei ole veel olnud sellist kohta, mille kohta ütleks, et vot siin tahaks elada. Ikka on üks või teine puudus elukohal. Aga otsustasime, et vaatama peab ikka minema, ega muidu ei tea.

Läksime siis pühapäeva õhtul Tähtverre, kus see korter pidi olema. Meid võttis vastu noor naisterahvas, kes parajasti korterit üüris. Esimene pilk korterile ütles kohe, et vau, siia peame kindlasti tulema - see oli valge ja avar ja õdus. Ja kui kuulsime veel, kui soodsa hinnaga on igasugused maksed, siis ei olnud meil enam kahtlustki, et tahame oma kooselu alustada just niisuguses kohas.

Nii et aitäh sõpradele, kes on korteriotsingul toeks olnud ja aitäh Taevaisale, et ta on aidanud parima leida!

* Hilisem lisa: elasime seal 1,5 aastat, tegime vahepeatuse ühe maja ülemisel korrusel mõneks kuuks ning soetasime siis endale päris isikliku pesa Ülejõel. :)

Pesaotsingud

Võimalik, et olete tuttav Pia lossipreili saagaga. Uhke oli end nimetada "lossipreiliks", aga jah, tegelikkuses elas ta umbes 1,5 x 3,5 pesakeses. Rainisel on aga pisut suurem pesakene Karlovas, mis aga samuti kahe inimese jaoks pisut ahtakeseks jääb. Aeg oli aga muudatusi teha. Eespool on nendest muudatustest ja lossipreili elust ka pisut lähemalt kirjutatud. Ennetades väga mitmeid küsimusi, vastame siin blogis, et "ei, me ei ela veel koos". :D Seda ikka kiputakse sageli eeldama või küsima. On see ju meie sajandil nii loomulik. Aga noh, me oleme mõlemad sellised - vanamoodsad. Tahame teha kõik nii, nagu peab.

Aga kuna pulmapäev ukse ees (20.august), siis oleks ikka mõte ühine pesake leida, kuhu mahuksid ära Pia ja Rainis; Rainise kastitäis asju (ausalt, terve tema elu mahtus kolimisel ÜHTE väikesesse Mitsubishi Galanti); Pia miljon raamatut; 37,5 tonni riideid; 87,5 tonni pudi-padi; 105 tonni makulatuuri (suurem osa sellest ilmselt praht). Igatahes ÜHEST toast jääb ilmselgelt väheks :D:D:D. (Huvitav, kust kolimiseks järelkäruga rekkat saaks? :D)

Nii asusime koos end läbi närima kinnisvaraportaalide labürindist, tuhnides läbi tuhandeid kuulutusi ning helistades mitmetele maakleritele. Sel hetkel tundus meile, et KÕIK tartlased on KORRAGA kodutuks jäänud. Muidu tundub küll, et Tartus justkui elukohti on ja reaalseid kodutuid on vähe. Aga kui mõni parem pakkumine veebi üles pandi, siis võis kindel olla, et mõne tunniga oli keegi juba seda vaatamas käinud, heaks kiitnud ja lepingule alla kirjutanud. Mõnda korterit siiski jõudsime ikka vaatama ka. Aga no ei tekkinud tunnet, et tahaks siin oma ühise elu esimesed aastad mööda saata, sinna lapsed ilmale tuua või seal ise mõnusaid õhtuid nautida. Lisaks sellele, vaadates hindu, pidanuks me vähemalt presidendipaar olema, et lahedalt jõuda maksta nii üüri kui ka iga päev kõht täis süüa. Aga ausalt, meid kumbagi ei tõmba poliitika. Peame leppima pisut tagasihoidlikuma sissetulekuga. Seni on meil siiski kõik olemas olnud, kurta ei saa, aga jah, korterite hinnad teevad meele mõruks. Lisaks tahavad ju maaklerid ka elada ja nemad ilmselt tahavad elada nagu presidendipaar...

Igatahes panime lõpuks kuulutuse Pereraadiosse, sest ehk on mõni hea inimene, kes, selle asemel et meiega vaid maakleri vahendusel suhelda, on nõus isiklikult meile korterit üürima. Ning kes meid ühel hetkel lihtsalt tänavale ei tõsta. Eks see Pereraadio kuulajaskond on nagu omamoodi perekond, kuidagi kindlam tunne on mõnelt selliselt inimeselt üürida.

Igatahes meie kuulutusele vastati. Mitu korda. Kõigepealt pakuti meile tervet maja, aga mõistetavalt oli selle hind meile pisut liiga kõrge, kuigi, mis seal salata, maja üürimise kohta oli see ülisoodus. Samuti anti võimalus üürida korter praktiliselt kesklinnas. Piirasime aga valikut 2 korterini, millest üks asub Eerikas ja teine Tähtveres. Üks on meil juba nähtud, aga teise vaatamine seisab ees. Täna siis selgub, milline saab olema meie tulevane pesa. Samuti saab see siia ka üles märgitud, et kõik armsad inimesed leiaksid kord tee ka meile külla.

Niisugused on igatahes lood ja me loodame südamest, et meil on tarkust teha õige valik.

Kuidas tänapäeval kosjas käiakse...

1.mai oli tõesti see kaunis õhtu, kui Rainis tegi Piale abieluettepaneku. Õdusas küünlavalguses sai esitatud nii küsimus, kui ka väga entusiastlik "jah" vastus saadud. Jah, Pia oli muidugi nõus, kuidas siis veel! :D

Aga kas vanemad ka ikka nõus on? Seda tuli ju vana kombe kohaselt ikka ka selgeks teha ja minna tütre kätt paluma. Nõnda siis tehtigi. Esmaspäeval, 3.mail võttis Rainis ühes pudeli korralikku Kindzmarauli veini ning sõitis Pia vanemate juurde kosja. Kui Rainist veel silmapiiril polnud, oli Pia ema tõotanud, et sellise blondi neiu ta ükskord mõnele Araabia šeigile kaamelite eest ära annab. (See on tõsilugu, et sealkandis võib blondide neidude eest kaameleid saada. Üks tuttav inimene rääkis, et kord 2 blondi tütarlapsega Alžeerias käies üritati neid pidevalt kaamelite eest endale ärida.) Oma kaamelid pidi ema muidugi saama. Seetõttu koostas Rainis suurepärase palvekirja eesmärgiga Pia emalt tema tütre kätt paluda.

A4 raamistatud palvekirjas oli muidugi kaameli pilt:

 
Selle all aga tekst:

Lugupeetud Silja Paris!
Loodan siiralt, et minu tagasihoidlik kingitus -
9 parimat Bengali* tõugu kaamelit -
on piisav hind Teie tütre käe eest.
Parimate soovidega
Rainis Lepparu.

Ja siis muidugi allkiri ja puha.
Igatahes sai ema oma kaamelid, isa pudeli head Gruusia veini ning tütar pidulikult üle antud.

Just niimoodi need asjad käivad. Ka tänapäeval :)

*Väga suure tõenäosusega ei ole olemas Bengali tõugu kaameleid, küll on seal tiigrid, aga see lihtsalt kõlas nii uhkelt.

Kuidas ühe perekonna lugu alguse sai...

6.juulil 1979
... nägi Tartus ilmavalgust üks väike tütarlaps, kes sai Rootsi näitlejanna Pia Degermarki järgi endale nimeks PIA. Ta oli natuke üle 50 cm pikk ja natuke üle 3 kilo raske. Nagu tited ikka.

Kaks aastat hiljem, 7.augustil 1981, leidis Tapa linnas tee siia ilma ka üks teine ilmakodanik, pisike poisslaps, kellele ema pani nimeks RAINIS.

Loomulikult ei olnud nendel kahel siis veel aimugi teineteise olemasolust. Selleks kulus rohkem kui veerand sajandit, et nende kahe teed kohtuksid.

2008. aasta suvel
...leidis Rainis tee Kuressaare Pereraadio Pildiraadiosse, et saada osa Lakelandi ülistuskoosolekutest USAs. Ei teadnud tal siis aimugi, et temast saab Pildiraadio ja selle kõrval oleva jututoa regulaarne kasutaja.

2008. aasta oktoobris...sattus Pildiraadio jututuppa ühe hea sõbra jälgedes ka Pia. Pia, kes tundis rõõmu kristlikust jututoast, millest ta alates Jeesustreffi hääbumisest puudust oli tundnud, leidis uues jututoas võimaluse taas kohtuda vanade sõpradega, tutvuda uutega ja veeta pikki õhtuid sõrmedega üle klaviatuuri tantsides.

Just seal kohtusid ka meie teed. Alguses õpiti tagasihoidlikult ja hillitsedes üksteist Eilishi ja Fellow nime all tundma.

2008. aasta 10. novembril
...võitis üks meie ühine jutukasõber õhtusöögi kümnele Ecolandi restoranis. Eks ta vist juba aimas midagi, kui ta meid mõlemaid sinna kõhtu täitma kutsus. Seal kohtusime esimest korda reaalses elus. Esimesed pilgud olid tagasihoidlikud, tagamõtteta, aga ikka juba säras silmis väike huvi, mis peitub teise inimese sees...

14.veebruaril 2009, valentinipäeval
...sõitis Pia vend pikemaks ajaks USAsse ja see tegi Pia pisut nukraks. Seepeale tuli Rainis teda armsasti Messengeri lohutama... ja jäigi käima messengeri... iga päev. :) Koos tehti plaan jututoa rahvas kokku ajada ja minna koos näiteks... uisutama. :D

26.veebruaril 2009...tehti see plaan ka teoks ja 4 vaprat jututoalist läksidki Premia jäähalli jää libedust testima:

Sellest ajast peale hakkas Pia käima ka Tallinna Ülikooli vahet, seminarides, sest tal oli suurejooneline plaan Tallinna Ülikool 2010. jaanuaris lõpetada. Aga no see oli muidugi ka hea ettekääne edaspidisteks kohtumisteks Rainisega. Koos käidi reede õhtuti Palvekojas, kus Rainis bassi mängis, ning pärast eskortis Rainis Pia kenasti autoga ka Õismäele. Aga jah, kui juba nii kaugele tuldud (Rainis ise elas Nõmmel), siis ei saanud ju lihtsalt headaega öelda ja koju sõita. Siis võetigi ette ühiseid jalutuskäike Õismäe tiigi juurde. Esialgu kui head sõbrad, ei mingit käest kinni hoidmist, ei midagi enamatki. Vaid häbelikud pilgud ja sõbralik lumes müttamine.

8.märts 2009
...oli üks imeilus naistepäev, kus Rainis tegi teoks Pia väga kauaaegse unistuse ning viis ta naistepäeva puhul keskaegsesse restorani "Olde Hansasse".

Märtsis 2009...külastas Rainis Emajõe Ateenat ning koos kondati mööda Tartu linna ja nauditi kevadist Tartut. Ja ei julgenud siiski veel palju enamat loota, kui lihtsalt sõprus. Me olime lihtsalt kaks nunnut :) Nagu Pia ema ütles hiljem, et "te olite nii akadeemilised".
Tallinnasse käigud aga jätkusid ja samuti kokkusaamised.

7.aprill 2009...saabus aga see päev, kui need kaks teadsid, et nende vahel peab olema midagi enamat kui lihtsalt sõprus. (Proosalisema kõnepruugiga inimene ütleks, et siis nad "hakkasid käima" :D)

Suvi...möödus koos mööda Skandinaaviat (Rootsi, Soome) ja Eestimaad reisides. Tegime mitu tiiru Hiiumaale peale, põikasime sisse Saaremaale, tuuritasime Lõuna-Eestis, vallutasime Eestimaa "katuse".

Septembris 2009

... sai Rainisest Tartu elanik, et olla lähemal Piale :)

1.mail 2010...Pia ja Rainis kihlusid

9.mail 2010 ...kuulutati nad Pauluse kirikus maha. Teenistuse ajal teadetes ütles Elo, et teatada on, et kihlunud on (meie tõusime siis püsti) ja kavatsevad abielluda Pia Paris ja Rainis ... (paus) Leprand ... Leparand... (pidi olema LEPPARU, aga pole hullu :D). "Kui nüüd kellelegi on midagi selle vastu, siis ta kõnelgu nüüd või vaikigu igaveseks!" teatas Elo kantslist. Mispeale kirikutäis rahvast, kes olid kõik pilgud meie poole pööranud, naerda kihistas. Aga ei kõnelnud meie vastu keegi, nii et nad ilmselt otsustasid vaikida igaveseks.

1.mai - totaalne muutumine

Olen siin blogis pisut kirjeldanud oma "lossipreili" elu. Olin lossi näol leidnud omale pisikese nurga, kus rahulikult oma magistrikraadi poole püüelda ja tööd kirjutada. Jaanuaris sai aga töö kaitstud ning tuba oli seega oma põhifunktsiooni täitnud. Lisaks magistritöö kirjutamise kohana sai toakest kasutada ka külmkambrina - see oli koht, kus sai ilmselt kaua värskena säilida. Aga et ma pole roos, keda tuleb hoida keldris kaelani külmas vees, otsustasin, et sall-müts-kindad-villased sokid-mitu kampsunit-3 tekki tuleb koduriietena kõrvale jätta ja endale ikkagi soojem pesa leida. Loodan, et on ka teisi mooduseid kaua noor ja värske säilida :D.

Igatahes otsus koju vanemate juurde tagasi kolida, küpses mõnda aega, ning 1.maiks sai see valmis. Tuli vähemalt mõnda aega taas jagada puid ja maid vanematega, elada küll pead-jalad koos, aga vähemalt soojas :D (Praegu hakkan mõtlema, et appi, kas see oli ALLES 3 nädalat tagasi, mul on selline tunne, et olen juba paar kuud kodus elanud). Niisiis otsustasin ma pakkida kokku kõik oma vähesed asjad, mis ma olin suutnud selle väikese, 1,5x3,5 m pinna peale kokku pressida, ning teisaldada nad taas kodusele pinnale.

1.mai päeval toppisime Rainisega koos kottidesse-kastidesse-kaussidesse ja mujale kõik, mis vähegi suutsime (ja me tõesti suutsime palju) ning ladusime need kenasti koridori. Seda hiiglaslikku hunnikut vaadates tekkis tunne, et meil oleks vähemalt furgooni vaja selle kõige vedamiseks, aga kui vennaraas oma Ford universaaliga kohale jõudis, selgus, et see auto teeb imesid, ning mahutab isegi minu hiiglaslikud maise vara hunnikud korraga ühte autosse. Muidugi peab siiski mainima, et paar päeva tagasi olime siiski mõned asjad (vähese mööbli ja paar muud asja) juba Rainise juurde viinud (ei, ma ei koli hetkel tema juurde, aga kodus polnud lihtsalt ruumi mööbli jaoks). Nii et tegelikkuses oli mu elu siiski sel hetkel 2 autotäit.

Õhtul aga otsustasin ma siiski olla Rainise juures, nagu ikka nädalavahetustel. Rainis tegi mu elu äärmiselt mõnusaks. Hämaruse saabudes süüdati toas küünlad ning toodi ette magustoit (ja kõige selle keskel ei mäleta ma, mis see oli, võimalik, et sõime jäätist). Seejärel aga ilmusid nagu imeväel lauale 2 südamekujulist koogikest. Mmmm.... Niisugune tõeliselt romantiline õhtu. Lisaks sellele aga vaatas Rainis mulle särasilmselt otsa ja ütles, et tal on mulle veel üks kingitus. Hing ei julgenud veel aimata... aga...

Hetk hiljem istus Rainis veelgi säravamate silmadega minu ees ja küsis, karbike sõrmusega käes, kas tuleksin talle naiseks. Muidugi, muidugi tulen! Selles ei ole ju kahtlustki. Mul oli õnnis võimalus seepeale kalli Rainise õlg märjaks nutta ja olla kõige õnnelikum inimene maailmas sel hetkel ja muidugi ka edaspidi. Tema on see inimene, kellega tahan veeta kogu oma ülejäänud elu ja terve igaviku. Temast saab nüüd pereliige. Tõeliselt.

Järgmisel päeval oli mul kahtlemata võimalus rõõmusõnumeid ka paljudele teatada, sest läksime kooriga laulma kõigepealt Kambja kirikusse ja siis Taagepera kirikusse. Viimane oli üks väga armas kirik, mis asub tegelikult hoopis Alal. Samuti käisime kaemas Taagepera lossi ning eks juba liikusid mõtted ka sinnapoole, kus korraldada see kõige kaunim päev - pulmapäev. Taagepera lossis oleks kahtlemata võimalus, kuigi pidin tunnistama, et olen just lossipreili staatusest loobunud ja ei vajaks enam nii suurejoonelist peopaika. Tahaks midagi armsat ja kodust.

Ma usun, et oleme selle paiga juba leidnud.
Aga sellest ja meie saagast saab lähemalt lugeda Pia ja Rainise blogist.