Head uut aastat!

Täna algas paljudes Aasia riikides uus aasta - puukitse aasta.

Nõnda siis tuli seda tähistada väärikalt:

* Kõigepealt rügada rahulikult natuke tööd teha...

* Siis lõõgastuda ca 4 tundi Aura terviseklubis koos Kariniga (saun-bassein-mullivann-bassein-saun-mullivann-saun-sahmakas-külma-vett-saun-sahmakas-külma-vett...). Koera me SEEKORD Aurasse kaasa ei võtnud. Järgmine kord testime kindlasti ära, kummast torust Miila kiiremini alla sõita suudab. Ja mis juhtub koeraga siis, kui ta sauna viia (koer ju naha kaudu ei higista, ainult keele kaudu). Ja lõpuks - kas terviseklubi piletiga antakse koerale ka oma rätik ja käepael. Fakt on see, et basseiniservale Miilat jätta ei saaks, sest kogemus ütleb, et ta tuleb kohe kõiki ujujaid päästma.

Roy Strider

* Ja kuna kõht oli tühjaks ujutud (loe: ligunetud), siis arvasime, et oleks vahva mõte leida linna pealt mõni Hiina restoran ning end seal heast-paremast pulkadega täis puukida. Tsink Plekk Pang on paraku hingusele läinud ja ainsad Aasia restoranid (lisaks nendele Jaapani omadele, kus me paar korda aastas Rainisega sushit käime söömas, aga seekord me sushit ei tahtnud ja seepärast jäi Jaapan valikust välja), mis mulle meenusid, oli Asian Chef Riiamäel ja mulle tol hetkel tundmatu nimega Aasia restoran Kaubahalli all. Kuna Riiamägi tundus liiga kaugel, otsustasime heita pilgu Kaubahalli alla (või õieti nurga taha). Selgus, et senine Hiina-Jaapani-Korea-Tai-India-Laose-ja-mis-iganes-muude-Aasia-riikide restorani asemel oli sinna tekkinud restoran nimega "Himaalaja jutud", mis pakkus Tiibeti ja India toite. Sel hetkel oli väike söögikoht täiesti tühi ning tundus vaikne ja hubane ning nii me selle valisimegi. Kelneri soovitusel tellitud masala kanaroog oli väga maitsev ja portsust jätkus julgelt kahele näljasele. Istusime mõnusalt ja ajasime juttu, tasapisi laekus restorani teisigi sööjaid. Korraga aga läks uks lahti ning sisse astus punase jakiga Roy Strider (restoraniga samanimelise raamatu autor, Tiibeti armastaja ja muidu aktiivne inimene). (Muuseas, mõne aasta eest käisin Sadamateatris Strideri ilmselt üsna eluloolist tükki "Mässajad" vaatamas, mis kõneles mässust G8 kohtumise vastu Rostockis.)

Taavi Peterson

Ta soovis rõõmsalt kõikidele head uut aastat ja kutsus kõiki korraks restorani ette õue muusikat nautima. Õues ootas rõõmsameelset väikest kuulajaskonda superstaari saatest tuntud Taavi Peterson, kes esitas kitarriga omaloodud laulu "Tibet Ocean". Võimas hääl ja võimas lugu. Roy süütas säraküünlaid ning jagas neid rahvale. Selja taga hiiglaslik maastur, mille võre vahele oli torgatud suur Tiibeti lipp. Pärast väikest kontserdihetke jagati soovijatele Tiibeti soolast võiteed (sain seda lõpuks maitsta, ootamatult põnev maitseelamus) ja soodushinnaga Tiibeti pelmeene ehk momosid (annavad tavalistele poepelmeenidele silmad ette küll).

Jah, Tiibet vabaks ja head kitse/lamba-aastat kõikidele!

Nunnumeeter põhja ja kalliralli...

...sest käes on sõbrapäev!

Ja oi kui palju aastaid olin ma nii õnnelik, et Eestis on sõbrapäev, mitte ainult üksteise järele õhkavate armastajate päev. Nii oli seda õigust tähistada justkui kõigil. No nüüd võiks ta ka ainult armastajate päev olla, sest nii ehk naa võtan ma sellel päeval midagi vahvat ja romantilist ette. :)

Ja sellepärast läksimegi Rainisega kinno vaatama...

(ilmselt nüüd jookseb Sul kohe silme eest läbi "Viiskümmend halli varjundit" filmi meelas ja väidetavalt rrrrrrrrrrromantiline treiler)

(aga ei :D)

...hoopis Paddingtoni :)

Ja see oli nii nunnu! Ja natuke nukker ka :/

Ja pärast me sõime kõhud sushit täis.

Tapeeditud ajalugu

Täna käisin Tartu Linnamuuseumis tapeedinäitusel. Kuivõrd niisugune kunst nagu tapeet jääb tänapäeval tähelepanuta! Ja eks muidugi on tänapäevased seinapaberid (nagu inglased ütlevad) ka taandatud sageli pelgaks taustaelemendiks. Varem oli tapeet kunstiteos omaette, seda lausa eksponeeriti, pandi raamgi ümber, terve tuba kujundati vastavalt tapeedile ja vastupidi ka. Mõnikord oli nii, et tapeet oli valitud vastavalt selle elaniku juukse- ja silmavärvile, aga muidugi kehtisid sajad kirjutamata reeglid. Näiteks see, et kauneid kuldraamiga kunstiteoseid eksponeeriti tumepunase tapeedi taustal, marmorit tõi esile tumesinine, õlimaale oliiviroheline ning graafikat täiendas hall taust.

Ja tegelikult tuleb sõna "tapeet" eesti keelde hoopis kreekakeelsest sõnast "tapis". Aga nüüd me paneme vaibad enamasti põrandale.

Aga et saada ühe väikese korteri sajandivanusest tapeedikihistusest ülevaadet, tegime oma korteris remondi ajal väikest tapeediarheoloogilist uuringut ning säilitasime tükikesi seinakatte kihtidest. Siit on selgelt näha, kuidas kaunile eestiaegsele tapeedile järgnes mitu kihti märksa tuimemate värvidega stamptooteid, mis ilmselt kõikidest nõukaaegsetest korteritest läbi käisid. Kuigi oma ilu ja võlu oli neilgi. Ning lõpuks jäi troonima lakooniline 21. sajandi seinakate.

KGB keldris all...

Üks väga tartulik õhtu iiri-vene ooperisolisti Elena Pavlenkovi, tema isa, rändpoeet ja laulik Victor Pavlenkovi, Merca, mulle tundmatu didgeridoo-mängija, professionaalsest leiutajast poeedi ning teistega...
KGB kongide tänaseks õdusaks redutseeritud kelder sobis suurepäraselt boheemlasliku õhkkonna loomiseks, mil Victory hüüde peale "free microphone" (vaba mikrofon) tõusis saali hämarast nurgast mõni tartuliku vilumusega end second handi riietunud noorik, pehmekstinistatud kitarr kaenlas ning narmasteks loetud-mängitud märkmik sõrmede vahel ning esitas hooletu vilumusega kurbi laulukesi armastusest, vene hinge valust kantud sotsiaalkriitilisi poeeme või setokeelseid "kavvereid" Putini lemmikbändile "Juveel". Lauda poetatud tasuta veinipudelid kahanesid tasapisi viisaka kiirusega, mis jättis ruumi hõljuma õhturammestusest kantud muhedaid vestluskatkeid, kitarritininat, luulejuppe... Selles oli midagi nostalgilist, mis meenutas mulle, et kuigi olen juuripidi nagu seeneniidistik Eestimaal laiali, võin ma ikka end ka täieõiguslikult tartlaseks pidada. Vabaduse saare elanikuks.

Siin mõned hetked kogetud õhtust:

Elena Pavlenkov

Merca ja didgeridoomängija

Victor Pavlenkov