Siit aga lisaks 3 presidendi laulu, mis kohaldatud laulmiseks erinevate presidentide valitsusajal.

MERI (Viisil: Meri siin seisma jäi)
"Meri siin seisma jäi, keegi peatas ta,
president temast sai, keegi valis ta.
Nüüd on seal Toome peal veeklaas laua peal,
eestlasi valitseb, prill nina ees.
Refr: Lennart, Lennart, oled mu president,
oled mu hingele lähedal.
Lennart, Lennart, oled mu president,
oled mu südames sügaval."

RÜÜTEL (Viisil: Pistoda laul)
"Ühel seikleval president Rüütlil
olgu telefon alati vööl
või peitku ennast hoopis ta põues,
sest nii on kindlamgi veel."

ILVES (Viisil: Kikilips)
Tean, et amet meest ei peida,
tean, mis väärt on mehe palk,
ministreid ma ei laida,
paha pole nende palk,
presidendil lood on teised,
Härra Ilves pole peps
ükskõik mis amet ongi tal
peaasi kikilips.
Refr: Kikilips teeb mehe šikiks,
kikilipsu pühaks peab
kikilipsuga siin ilmas
kõik ta kätte saab,
kikilips teeb lahti uksed,
murrab lahti südamed,
ei kikilipsu vastu saa
siin Eestis keegi veel.
Kikilips võib olla kirju,
pruun või punane või must,
Ilvesel ei heida varju,
teda kaunistab see just.
Kui sind partei maha jättis
ja sa küsid minult miks?
siis vastan üpris veendunult
sul puudus kikilips.

"Eestile on kombeks üks president korraga", tõdes meie kadunud riigipea Lennart Meri. Küllap keeras ta valimisjamade peale ennast mitu korda hauas ringi, aga võib nüüd rahulikult edasi puhata, sest eile sai meil lõpuks president valitud. See on tore, et meie valitsuse loomaaed (heas mõttes loomaaed) nõnda kirju on - meil on nii Kõuts, Kass kui Ilves. Nii et küllaltki feliinne seltskond, kelle puhul vast ei saa öelda (vähemalt grammatiliselt mitte), et valitsuses saavad riigitegelased omavahel läbi nagu kass ja koer. Aga annaks nüüd Jumal, et Ilves meie riigile tark ja õiglane pea oleks. Õnnistust talle selleks raskeks tööks!

Täiesti juhuslikult sattusin peale, et keegi lahke inimene on mu lausa Wikipediasse üles pannud (Wiki). Hetkel pole seal küll kirjas muud kui et olen eesti ajakirjanik (mida ma ju sisuliselt hetkeseisuga olen ka). Soovijad võivad seda infot nüüd siis täiendada ja minu kohta sinna toredaid artikleid kirjutada ja ilusaid pilte üles panna, eriti pärast seda kui mu rate.ee konto suleti, sest ma ei käinud seal eriti sageli :D. Kes ja millal mind Wikipediasse kirja pani, on küll täielik müstika.

Tuleb tahtmatult meelde "Kuldse Trio" laul:
"Kuulsust ma ei taha, iseendaks jään..."
Nii et mina olen ikka mina edasi, Wikipediaga või ilma.

Avastasin, et mu aju oli kahest juriidilisest mõistest - "kriminaalpreventsioon" ja "süütuse presumptsioon" - genereerinud kolmanda - "süütuse preventsioon". (Selguse mõttes parandasin selle küll ära, aga leidsin, et ka vastloodud sõnapaar vajaks lahtiselgitamist.) Tänapäeva moraali ja eetika kontekstis võib peaaegu öelda, et see on sisuliselt üha aktuaalsemaks muutuv sõnapaar ning ei ole midagi imeks panna, kui küsimus "Kas süütuses võib süüdi olla?" ei tundugi enam nii paradoksaalne.

Ehk siis, palju on neid, kes, kui neilt küsida "Kas sa oled süütu?", kahtlusteta "Jah" vastavad (isegi ja eriti juhul, kui küsitav on süütu).

Möödunud nädalavahetusel olid mul esimesed loengud - multimeediumi disain (õp. Andrus Rinde) ja IT arendamisega seotud juriidilised probleemid (õp. Eero Johannes). Loomulikult tekitas juriidiliste probleemide loeng mitmeid vastavaid küsimusi, sest seoses igasuguste autorikaitsete ja muu sellisega on seadusesse palju hämaraid alasid siginenud. Võiks isegi öelda, et tänapäeva seadusandlus on nagu Johari aken - on asju, mida teavad kindlalt nii seadusetegijad kui tavainimesed (näiteks, et tapmine on ebaseaduslik), on asju, mida teavad seadusetegijad, aga millest lihtrahval pole aimugi (näiteks mis on süütuse presumptsioon), samuti on asju, milles lihtrahvas on eksperdid, ent mis on seadusetegijatele hämarad (nt nn tänavaseadused) ning loomulikult on asju, millest ei seadusetegijatel ega lihtrahval aimugi pole (nö Johari akna must ruut). Viimase alla vist sobituvad mõned punktid autorikaitsest.

Autorikaitsest rääkides tuli kõne alla järgmine probleem: Kas Piibel peaks olema autorikaitsega kaitstud? Piiblitõlge igatahes on. Õppejõud tõi selle küsimuse peale välja fakti, et autorikaitse kehtib vaid kuni 70 aastat pärast autori surma (kui seda sugulastele edasi ei anta), aga näiteks evangeeliumite kirjutajad Luukas, Matteus, Markus ja Johannes on erinevate allikate põhjal surnud juba märksa rohkem kui 70 aastat tagasi. Seega on autoriõigus nende puhul kehtetu. Küsisin seepeale, et kui mina dikteeriksin kellelegi romaani ja keegi paneks selle kirja, siis kellele kuuluks romaani autoriõigus. Õppejõud muidugi arvas, et mulle kui romaani loojale. Seepeale kostsin mina, et Piibli puhul usuvad paljud kristlased ju, et see on Jumala poolt kirjapanijatele dikteeritud. Jumal aga ei ole teadaolevatel andmetel surnud, niisiis peaks Piibli autorikaitse kuuluma Jumalale.

Tein arutluskäik aga tekkis loomingu pikkuse kohta. Ehk siis kui pikk peaks olema teos, et sellele saaks kehtestada autoriõiguse? Näiteks "do" nooti ei saa ju loominguna autoriõiguse alla panna. Küsisin, et kas Aleksander Suumani luuletus "Mida ma tean Hollandist?" kuulub autorikaitse alla. Õppejõud küsis, et kas sellel luuletusel pealkiri ka on. Vastasin, et see ongi pealkiri ja ühtlasi ka kogu luuletus. Õppejõud arvas seepeale, et see ongi üks raskesti määratav ala autorikaitse puhul. Küsisin siis muusika kohta, et kui pikk muusikapala peaks olema, et selle saaks autorikaitse alla võtta. Ta arvas, et teatud tingimustel piisaks ühest taktist. Arvasin siis, et sellisel juhul saab ju muusika ükskord lihtsalt otsa ja kõik, mida keegi loob, on ühel või teisel viisil eelneva kordamine ehk plagieerimine. Ja siis lähitulevikus kirjutab keegi raamatu pealkirjaga "Päev, mil muusika lõppes".

Mõned mõtted siis meie loengute kohta, mille puhul olen ma siiralt õnnelik, et mul on jälle antud võimalus aktiivselt oma ajusid ragistada ning täielikult õppeülesannete täitmisele pühenduda.

Kõigepealt minu siiramad vabandused vaikselt udus elamise pärast. Ehk siis siit peaks tulema loetelu kõigist nendest miljonist põhjusest, miks ma oma nägu siia näidanud ei ole. Vabandused A-Zni. Aga ma apelleerin inimeste andestavale vaimule ning tõttan siinmailgi pea püsti edasi.

Ja miks ma siin siis nüüd olen?

Sest minust on saanud taas tudeng!!! Uskuge või mitte aga taas on see hullukene võtnud haridustee jalge alla ning seekord Tallinna Ülikooli informaatika magistratuuris. INFORMAATIKA?!? Jah, tõesti, eriala, mille selgitusena on sulgudes toodud "multimeedium ja õpisüsteemid". Nii et minust peaks siis saama paari aasta pärast rängalt haritud ititibi. ITITIBI on siis itimehe õrnem variant. :)