Möödunud nädalavahetusel olid mul esimesed loengud - multimeediumi disain (õp. Andrus Rinde) ja IT arendamisega seotud juriidilised probleemid (õp. Eero Johannes). Loomulikult tekitas juriidiliste probleemide loeng mitmeid vastavaid küsimusi, sest seoses igasuguste autorikaitsete ja muu sellisega on seadusesse palju hämaraid alasid siginenud. Võiks isegi öelda, et tänapäeva seadusandlus on nagu Johari aken - on asju, mida teavad kindlalt nii seadusetegijad kui tavainimesed (näiteks, et tapmine on ebaseaduslik), on asju, mida teavad seadusetegijad, aga millest lihtrahval pole aimugi (näiteks mis on süütuse presumptsioon), samuti on asju, milles lihtrahvas on eksperdid, ent mis on seadusetegijatele hämarad (nt nn tänavaseadused) ning loomulikult on asju, millest ei seadusetegijatel ega lihtrahval aimugi pole (nö Johari akna must ruut). Viimase alla vist sobituvad mõned punktid autorikaitsest.

Autorikaitsest rääkides tuli kõne alla järgmine probleem: Kas Piibel peaks olema autorikaitsega kaitstud? Piiblitõlge igatahes on. Õppejõud tõi selle küsimuse peale välja fakti, et autorikaitse kehtib vaid kuni 70 aastat pärast autori surma (kui seda sugulastele edasi ei anta), aga näiteks evangeeliumite kirjutajad Luukas, Matteus, Markus ja Johannes on erinevate allikate põhjal surnud juba märksa rohkem kui 70 aastat tagasi. Seega on autoriõigus nende puhul kehtetu. Küsisin seepeale, et kui mina dikteeriksin kellelegi romaani ja keegi paneks selle kirja, siis kellele kuuluks romaani autoriõigus. Õppejõud muidugi arvas, et mulle kui romaani loojale. Seepeale kostsin mina, et Piibli puhul usuvad paljud kristlased ju, et see on Jumala poolt kirjapanijatele dikteeritud. Jumal aga ei ole teadaolevatel andmetel surnud, niisiis peaks Piibli autorikaitse kuuluma Jumalale.

Tein arutluskäik aga tekkis loomingu pikkuse kohta. Ehk siis kui pikk peaks olema teos, et sellele saaks kehtestada autoriõiguse? Näiteks "do" nooti ei saa ju loominguna autoriõiguse alla panna. Küsisin, et kas Aleksander Suumani luuletus "Mida ma tean Hollandist?" kuulub autorikaitse alla. Õppejõud küsis, et kas sellel luuletusel pealkiri ka on. Vastasin, et see ongi pealkiri ja ühtlasi ka kogu luuletus. Õppejõud arvas seepeale, et see ongi üks raskesti määratav ala autorikaitse puhul. Küsisin siis muusika kohta, et kui pikk muusikapala peaks olema, et selle saaks autorikaitse alla võtta. Ta arvas, et teatud tingimustel piisaks ühest taktist. Arvasin siis, et sellisel juhul saab ju muusika ükskord lihtsalt otsa ja kõik, mida keegi loob, on ühel või teisel viisil eelneva kordamine ehk plagieerimine. Ja siis lähitulevikus kirjutab keegi raamatu pealkirjaga "Päev, mil muusika lõppes".

Mõned mõtted siis meie loengute kohta, mille puhul olen ma siiralt õnnelik, et mul on jälle antud võimalus aktiivselt oma ajusid ragistada ning täielikult õppeülesannete täitmisele pühenduda.