Lihtsalt üks kirjutis...
MÕTTEID ELUST JA SURMASTRohkem kui korra oma elus olen mõelnud nii elu kui surma poole ja loonud mõtteis selle kohta oma nägemuse. Sageli ei olegi lihtne selgitada, missugune just see nägemus on, aga ma püüan seda teha nii täpselt, kui saan, sest ehk leiab lugeja siit midagi ise edasi mõtisklemiseks.
Ühel päeval tuleb meil kõikidel surra ja see on paratamatu. Kristlasena olen veendunud, et surm ei ole lõpp, pigem millegi uue algus ja meie siinne, materiaalne elu on vaid vaheetapp. Siis küsiti minult, aga miks peab inimene üldse selle vaheetapi läbima? Kord vanaisa matustel mõtlesin ühe ütluse peale: „Nagu liblikas nukust, nii tõuseb hing pärast surma kehast.“ (Vist Steiner) Mõtlesin, kui väga me imetleme liblikaid, aga kui vähe mõtleme sellele, et liblikaks saamiseks peab liblikas enne veetma mõne aja üsna ilmetus kookonis ja veel enne seda olema paljudele lausa eemaletõukavas tõugustaadiumis. Arvan, et ka meiega on nii – et jõuda sellele „teisele tasandile“, kus meie hing võib olla vaba, peame me läbi käima selle nö vastsestaadiumi, mis pole ehk veel kaugeltki täiuslik.
Ehk on meie materiaalne elu mingil meile teadmata viisil vajalik hinge arenguks? Jah, meie keha küll areneb ja me teame ka kuidas, aga võib-olla areneb ka hing. Olen mõelnud, jah, tõesti miks me peame käima läbi sellest mõneti „ebatäiuslikust“ materiaalsest maailmast? Mateeria on ju pidevas muutumises ja me suudame seda hävitada, ent hinge ei saa me ei uputada ega põletada. Mateeria on ebapüsiv, samas kui hing sellisel viisil ei muutu. Näiteks kui inimene vananeb, siis tema kehafunktsioonid lähevad rivist välja, rakud ei uuene enam, keha muutub… Aga ükskõik, kui vana inimene juba on (või kui noor), siis hing on tal ikka olemas (seoses abortidega on palju kõneaineks olnud teema see, millal saab lapsest inimene, millal tuleb lapse sisse hing ja millal raseduse lõpetamist võib lugeda mõrvaks – aga see on teine teema). Võib-olla oleme me siin selleks, et koguda teavet – olla igavikus nagu väikesed infobitid – tükk suurest mosaiigist. Meie elatud elu koos kõikide mõtete, kogemuste, tundmustega rikastab kord igavikus seda lõputut mosaiiki, millest me tegelikult juba praegu oleme üks osa, sageli aga seda teadmata. Siin paraku ongi mateeria takistuseks.
Siin viivad mõtted teise teemani, mis samuti tekitas küsimusi. Vahest juhtub, et inimene on küll elus, aga kaotanud kontakti maailmaga, tema neuroloogilised jm funktsioonid on häiritud, mis muudavad suhtlemise võimatuks. Kas siis on mingil viisil hääbunud ka tema hing? Mina usun, et mitte. Mina usun, et oleme justkui „lukustatud“ oma materiaalsesse kehasse ja kui kõik toimib, siis saame me selle materiaalse barjääri abil suhelda „välismaailmaga“. Ent kui miski läheb viltu, ei suuda me enam oma sisemist mina „väljapoole“ edasi anda. Et seda arutlust oleks lihtsam mõista, toon järgmise näite: Kujuta ette, et pead elama täiesti kinnises ruumis ja sinu ainus võimalus välismaailmaga suhelda on arvuti kaudu. Kuni arvuti töötab hästi, võid sa teistele seina taha anda edasi kõiki oma mõtteid ja tundeid ja nemad sulle samuti. Nad teavad mida sa tunned ja tahad (kuigi piiratult, vaid sedavõrd, kui sa seda ise neile võimaldad). Aga kui selle kommunikatsiooniraaliga ühel hetkel midagi juhtub, oled sa isoleeritud. Sa ei saa enam oma mõtteid ja tundeid väljapoole edasi anda ja nemad sulle omi ka mitte. See aga ei tähenda, et sina selles ruumis muutud olematuks. Isegi kui väljaspool ei teata, kas sa oled elus või mitte, oled sa sellegipoolest olemas ja arvutirike sind olematuks ei muuda. Nüüd oletame, et inimesed suletud ruumist väljapool usuvad, et sa oled elus ja jätkavad ruumi varustamist värske õhu, soojuse ja sulle vajaliku toiduga, siis on üsna tõenäoline, et sa tunned ennast ikkagi paremini. Sama lugu on ehk ka nendega, kelle hing on „lukustunud“ funktsionaalselt häiritud kehasse, aga kellele lähedased endiselt jagavad oma kohaloleku soojust ja kellega räägivad. Usun, et kuigi me ei „näe“ enam inimese sisse ega saagi enam temaga suhelda, peaksime me siiski andma neile oma armastuse, sest selle nad saavad ikkagi kätte, hoolimata kõigest.
Selles maailmas me vajame paraku seda „suletud ruumi“ ja kommunikatsiooniraali, milleks on meie aju, sest teisiti me materiaalses maailmas üksteisega veel suhelda ei saa. Ütlen veel, sest meil pole oma „raalist“ rohkem aimu kui vast see 1%, mida me heal juhul kasutame ja ülejäänud jääb kasutamata. Keegi on kunagi öelnud, et „kui meie aju oleks nii lihtne, et me sellest aru saaksime, siis oleks me nii rumalad, et ei saaks sellest ikkagi aru.“ Kuna me omaenda raali nii vähe tunneme, siis ei saa väita, et võib-olla kunagi me ei vajagi enam seda „suletud ruumi“ ja „kommunikatsiooniraali“, ehk teisisõnu me ei vaja enam oma kehasid, et suhelda ja eksisteerida. Ma usun, et just nii on see igavikus. Me ei vaja siis enam muutuvat ja hävivat mateeriat enese ümber, vaid võime takistamatult ja otse suhelda. Sageli olen soovinud, et mõte, mida ma teisele inimesele sõnades edastan, võiks jõuda teiseni täpselt nii, nagu olin seda mõelnud, koos taustinformatsiooni ja tunnetega, mida ma sõnades edastada ei suuda ja mida mu materiaalsus lihtsalt ei võimalda. Ehk siis midagi telepaatia sarnast.
Tegin aga teise tavatu avastuse mateeria kohta, kui lugesin raamatut „Jumal ja teadus“. Koolifüüsika õpetab meid, et aine koosneb molekulidest ja molekulid aatomitest, mis keemilistes reaktsioonides ei jagune. Aga kui ma juba oma keemiaõpetajal palusin selgitada footoni (valgusosakese) olemust, siis ei osanud ta seda mulle selgitada. Sestap olen ise kvantfüüsikas tuhninud, võib-olla küll ainult sõna otseses mõttes „tolmu taga ajanud“, aga siiski üht-teist huvitavat avastanud.
1930.aastatel tundus, et prootonid, neutronid ja elektronid olid mateeria väikseimad , jagamatud osakesed ja seepärast kutsuti neid „elementaarosakesteks“. See sõna tähendab „jagamatu“. Nüüd teatakse, et prootonid ja neutronid koosnevad kvarkidest. „Meid ümbritseva tavamateeria ehitamiseks läheb vaja vaid kolme elementaarosakest: u- ja d-kvarki ning elektroni. Kvargid kombineeruvad kolmekaupa, moodustades prootoneid ja neutroneid, viimastest ehituvad aatomituumad. Tuumad koos elektronidega ühinevad aatomiteks, viimased molekulideks. Aatomitest ja molekulidest koosnevad gaasid, vedelikud ja tahkised - silmaga nähtavad makromaailma komponendid.“ (Horisont 3/1998) Ja kõiki neid osakesi hoiavad mingil müstilisel kombel koos ja ajavad lahku neli elementaarjõudu: gravitatsiooniline, nõrk, elektromagnetiline ja tugev jõud.
See siin on üks pisike osa keerukast ja lõpuni avastamata kvantfüüsikast. Kui sellesse veelgi rohkem süüvida, võib tabada väljendeid, nagu „Ülejäänud tõeliselt elementaarsed osakesed ning nendest koosnevad liitosakesed on nii-öelda eksootika - nad kas tekitatakse kiirenditega või on kosmilistes kiirtes, nende eluiga on väga väike, alates miljondikust sekundist ning ulatudes tublisti alla 10
-20 (üks jagatud ühele kahekümne nulliga!) sekundi.“ Kuna aga aine jäävuse seadus ütleb midagi sellist, et midagi ei saa lihtsalt kaduda või mitte millestki tekkida, siis saab sellest ju teha järelduse, et kogu elementaarosakeste tasandil toimub pidev (sageli ülikiire) tekkimine-kadumine – umbes nagu tekib õhumasside kokkupuutel äike, mis on nähtav vaid sekundi või vähemgi. Mulle tundub, et meie materiaalse maailmaga on samamoodi ja kõik, mida me tunneme või näeme on mingil tasandil illusoorne. Kõik ju muutub, seetõttu ei ole miski kindel. Teine asi, millele mõelda, on see, kui palju vaakumit on meie maailmas. Küsimusele, mis on molekulide vahel, tuleb sageli vastus „Õhk“. Aga sel juhul, mis on õhumolekulide vahel??? Tegelikult on ju molekulide vahel vaakum. Toon näite ülikoolipäevilt: Kujutame ette, et joonistame tahvlile aatomituuma – teeme kriidiga lihtsalt ühe täpi. Siis kui kaugel sellest on esimene elektron, mis selle ümber tiirleb. No pakuti siis paarkümmend sentimeetrit, mõni pakkus meetreidki, aga tegelikult olevat see 200 meetrit. Ja selle vahel on jällegi – tühjus. Nii et millest me peamiselt koosneme? Eimillestki. Nii et tegelikult on mateeria ja mittemateeria vaheline piir nii õhuke, et polegi määratud igavesti kestma. Surm on lihtsalt selle piiri loomulik ületamine. Sel hetkel oleme ehk meile teadmata kombel „valmis“ ja oleme kogunud vajaliku tüki suure mosaiigi jaoks. Ainult et mitte iial ei peaks me seda tegema vägivaldselt, sest meie ei tea, millal oleme „valmis“.
Ehk on see nii, et mõista täiuslikkust, peame olema ebatäiuslikkusest läbi läinud. Sageli on inimesed endilt küsinud, miks Jumal lõi inimesed ja maailma? Milleks ta meid vaja on, kui ta on kõikvõimas? Üks vahva teooria ütles, et ta vajas sõpra. Aga teine (ja ilmselt sama õige) teooria räägib nii: Jumal saab maailma näha vaid oma täiuslikust vaatepunktist. Aga et olla tõeliselt täiuslik, peab ta nägema maailma ka ebatäiuslikust vaatepunktist. Läbi meie silmade. Mõte, et Jumal vaatab maailma läbi meie silmade, läbi meie piiratud mõtete ja kammitsetud tunnete, paneb mind alati tõsiselt kaaluma, mida ma mõtlen ja eriti, kuidas ma suhtun. Kristlasena armastan Jumalat ja tahan, et Tema võiks maailma minu silmade läbi näha kaunina – näha inimlikust ebatäiuslikust vaatepunktist killukest sellest ilust, mis Ta loonud on. Aga ka inimene, kes pole usklik, võiks tahta maailma näha kaunina. Et näha täiuslikult ja täiuslikku peame õppima nägema ebatäiuslikult ja ebatäiuslikku. Meile võib-olla ei anta korraga liiga palju, sest oleme liiga haprad. Nagu ei õpeta me lapsele kohe, kuidas mängida Mozartit, vaid laseme tal esialgu kuulata muusikat ja tal vabalt selle saatel end väljendada. Isegi kui see on kaugel inimeste määratud täiuslikkusestandardeist. Ja igaviku mõistes oleme me kõik lapsed, kas pole?
Nojah, siin siis natuke mõtteid. Võib-olla jäi midagi rääkimata, aga midagi sai ka juurde lisatud. Kui Sul tekib mingeid küsimusi, siis need on alati uute ideede genereerijaiks.
