Langetan pea...

Üleeile, teisipäeval, 16.augustil, tapeti Taizé Lepituse kirikus vend Roger. Vend Roger on maailma jaganud rohkem lootust ja armastust kui ükski teine inimene pärast Kristust. Tema armastus ja hoolivus oli valguseks miljonitele inimestele ja usun, et on seda ka edaspidi. Ta tegi väikesest mahajäetud Taizé külast paiga, kus tuhanded leiavad Jumala, usu, lootuse ja armastuse. Ja ometi pidi ta surema märtrisurma... Miks? Võib-olla ei tohikski ma seda küsida, aga mõistus keeldub uskumast, et Taizé - armastuse ja rahu paik - on määritud süütu verega... Armastan seda paika nagu oma kodu ja sealseid inimesi nagu oma peret. Olen koos nendega tummaks löödud ja tunnen, nagu variseks maailm mu ümber kokku... Midagi ilusat on kadunud ja jätnud maailma pisut tühjemaks, hallimaks, lootusetumaks. Ja ometi vajab just see mahajäetud maailm seda valgust, mis vend Roger meile jättis. "Püüan kõiki mõista," ütles ta kord. Olgu see tema lihtne sõna meile eeskujuks ja säragu tema jäetud usk, lootus ja armastus kõikides nendes, kes teda tundsid ja armastasid, et maailm võiks muutuda soojemaks, valgemaks... Justnagu igal laupäeval Taizé kirikus, kus ühest küünlast süüdatakse valgus tuhandetel küünaldel...

Olen kogu oma südames ja hinges kõikide Taizés olijatega ja olnutega mõtetes ja palvetes...