Kirjutan vahelduseks siia ka paar rida... Ega ma viimasel ajal väga tihe kirjutaja ei olegi, aga nii palju on teha. Mitte et aega ei oleks, aga muljeid on palju ja need tuleb ju kõik lahti mõtestada. Nii ma siis veedangi suurema osa oma ajast mõteldes ja muidugi uusi muljeid kogudes, mis võõras riigis põnevate inimeste keskel elades on üpriski lihtne.

Tunnen end siin üha kodusemalt ja keelest hakkan ka pisut sotti saama. Täna just lõppes teine keelekursus. Kuigi ma imet loota ei saa, et sõnaraamat kolme siinveedetud nädalaga pähe jääks, on siiski ometi üht-teist meelde jäänud ja see teeb elamise pisut kindlamaks.

Tegelikult peaksin hoopiski reisimuljeid kirjutama, sest need on hiiglama põnevad ja kui ma neid üles ei kirjuta, mattuvad nad nagu paljud teisedki asjad ajaloo halli tolmu alla...

Taas on saanud alguse üks uus tee

Lõpuks, peale pikki rännakuid mööda Euroopat ning 5-nädalast peatust Taizés, olen otsustanud vähemalt selleks aastaks pisut paigale jääda. Nimelt olen valinud praeguseks elupaigaks Augustinuse õdede kloostri Utrechtis ning kuigi olen siin suhteliselt paigal, tunnen ennast tõelise palverändurina. Paraku ei ole mu rännakud veel ülestähendamist leidnud, sest mõtted jooksevad veel peas ringi ja pildid pole ka veel ära ilmutatud. Aga kui see ükskord juhtub, eks ma siis annan teada.

Homme sõidan ma aga Utrechtist Amerongenisse. See, nagu kaardi pealt ka näha (või tegelikult siiski pole näha), on see üks ütlemata pisike linnake, millest ma siiani veel midagi kuulnud ei olnud, aga homme saan suisa näha. Seal elab ainult 7222 inimest ja seda pole ju Euroopa mastaapides eriti palju.

Pärast kolmepäevast sissejuhatavat seminari Amerongenis algab mu keelkursus. Tegelikult ragisevad mu ajud juba praegu, sest kõik räägivad minuga hollandi keelt, otsekui oleks see iseenesest mõistetav, et iga Hollandis vähemalt ühe päeva olnud inimene seda keelt vabalt valdab. Aga see on parim viis õppimiseks. Lihtsalt pole pääsu. Nii on lood. Ehk siis nädala pärast juba kirjutan siia hollandi keeles. :P

Tot ziens! :)