Nüüd pisut minu "tormilisest" nädalavahetusest. Tormiliseks teeb selle fakt, et sõitsin kahe päeva jooksul oma 800 km läbi ja olen ikka veel Eestis. Niisiis:

Laupäeval, nagu juba teatatud sai, oli meil klassikokkutulek Mikupõllul, Tõstamaa lähedal Pärnumaal. Sõitsin sinna koos kahe klassiõega, kellest ühte polnud ma 9 aastat näinud. Teda ma poleks küll ära tundnud tänaval. Selle ajaga jõuab inimene ikka korralikult muutuda.
Jõudsime õnnelikult Mikupõllule - isegi sildid olid seal kenasti meie jaoks valmis tehtud (MHG: Mikupõllu) ja päris mitmed inimesed juba ootasid meid, klassijuhataja nende seas. Enamiku oleks siiski veel ära tundnud, kuigi mõni oli jõudnud värvi muuta ja mõni kõhu ette kasvatada. Igatahes oli tore jälle üksteist näha. Kuidagi harjumatu oli niimoodi vaikselt päikese käes istuda ja juttu vesta. Meie koosolemised pole ju kunagi olnud eriti vaiksed! Aga mis teha, aastad teevad oma töö! :) Paraku ei õnnestunud mul jääda sinna ööd veetma, sest järgmine päev seisis mul juba ees kolimine ja selleks pidin olema ju hoopis teises Eestimaa nurgas.

Pühapäeval saigi kõik mu võimalik ja võimatu kraam Tartusse kolitud. Ime oli see, et kõik kraam ka autosse ära mahtus. Algul arvasin küll, et vajan vähemalt kaubikut, aga kokkupakituna leidsin, et mul polegi niiväga palju varandust. Minu õnn. Inimene tegelikult ei vajagi eriti palju.

Nüüd jääb üle mulle ainult edu soovida. Homme seisab mul ees klassikokkutulekule minek. Ma pole mõningaid tegelasi 7 aastat näinud. No loodetavasti pole selle ajaga keegi jõudnud vanaks, paksuks ja halliks minna, aga tont teab. Mina olen igatahes veel noor!
Pühapäeval aga seisab mul ees kolimine. Kui asjad on kastidesse laotud, tundub neid olevat kuidagi vähem, samas asju ON liiga palju. Mul on kogemusi, et kohvritäiest piisab, et terve aasta mööda Euroopat konnata. Tegelikult saab vähemagagi hakkama. Peaasi et omal pea ja süda õiges kohas on. Aga jah, kolimine... Huh... Kõigepealt Tartusse, siis Tallinna tagasi (ilma asjadeta), siis Hiiumaale (koos mõnede asjadega), siis Tallinnasse tagasi (koos mõnede asjadega), siis Tartusse (koos mõnede asjadega), seejärel kohvrikesega Tallinnasse tagasi ja sealt Euroopasse - meie uuele kodumaale... :)

Esimene päev tagasi Eestis.
Loomulikult tuli siis ette võtta terve kuhi igasuguseid erinevaid ettevõtmisi. Kõigepealt toimus meil meditsiinialane koolitus gümnaasiumis. Lektor rääkis meile ülevaatlikult erinevatest meditsiinilistest situatsioonidest ja nende lahendamistest. Näiteks Heimlichi võttest, mida ka elusa mannekeeni peal järgi prooviti. Õnneks polnud seekordne ohver mina (mina olin "kannatanu", kellel oli tõsine käevigastus). Ülikooli ajal oleks ma selle Heimlichi võtte abil äärepealt oma soole sisu teada saanud. Päeva lõpus anti meile võimalus Annekesele elu sisse puhuda. Paraku, peale umbes 50 korda puhumist ja südame masseerimist, olime sunnitud vaese Annekese surnuks kuulutama. Surma aeg: 17:17 Surma põhjus: teadmata. Anneke pakiti viisakalt jällegi kotti teiste elustada. Kuulsime, et Anneke sai nime ja näo ühe jõkke uppunud tütarlapse käest ning Annekesi hakkas valmistama mees, kelle oma naine jäi laviini alla ning kes seetõttu võttis oma südameasjaks kõiki elustama õpetada.

Peale selle harjutasime me veel teadvuse kaotanud inimese keeramist õigesse asendisse. Mannekeenideks olime meie ise, nii et nalja sai kõvasti. Üks "kannatanud" võttis kohe kenasti küliliasendi sisse, nii et teda polnud enam kuhugi keerata. Teine "kannatanu" oli kõdikartlik ja ei andnud teadvusetu mõõtu välja. Leidsime siiski ühiselt, et oleme peale seda koolitust pisut teadlikumad oma elustamisoskustest.

Pagasiks värsked meditsiiniteadmised, võis minna ujuma. Nüüd ei pruukinud seda karta, et uppunuga midagi peale ei oska hakata. Õnneks ei läinud meil mu oskusi tarvis. Läksime terve seltskonnaga Nõmme ujulasse lõõgastuma - Getlin, Kristi, Aarne, Sven, Meiri, Eveli ja mina. Saime poolteist tundi vees liguneda ja aurusaunas istuda. Arvasin, et kui siin terve öö läbi istuda, siis hommikuks oleks ise ka aurustunud. Ma pole kunagi aurusaunas käinud ja see oli päris lõbus. Auru oli nii paksult, et sõrmegi ei näinud suhu pista. Ütlesin, et see võiks ju samahästi ka segasaun olla, sest niikuinii pole midagi näha.

Õhtu otsustasime lõpetada aga Kristi ja Aarne juures. Et meid koos autojuhiga oli 8 ja autosid vaid üks, otsustasime kõik kihtide kaupa autosse mahutada. Nii istuski ees 2 inimest, tagaistmel kahes kihis 5 inimest ja pagasnikusse mahtus ka veel üks. Ülemine kiht hoidis päid all, sest seaduse järgi tohib sellises autos vist ainult 5 inimest olla. Aga ma tean, et on oldud ka 15-kesi. Siinkohal väike meenutus sõbranna loost, kus nad 15 täiskasvanud inimest tavalisesse väikesesse autosse ära mahutasid (ilma pagasnikut kasutamata). Politsei pidas nad aga kinni ja kamandas autost välja. Seejärel ütles ta neile, et kui nad autosse tagasi mahuvad, siis ta trahvi ei tee. Nad ei mahtunud.

Õnneks jõudsime meie viperusteta kohale ja veetsime mõnusa õhtu Kristi ja Aarne õdusas kodus teed ja mahla juues ja puuvilja süües. Mõtlesin taas, kui hea on omada enda ümber toredaid inimesi. See on tõeline õnnistus!

Olen taas saabunud tagasi reisilt. Seekord Utrechti. Nagu lugeda võib, olen viimasel ajal rohkem piiri taga kui piiri sees. Reis oli imevahva ja kõiki toredaid elamusi saab nüüd lugeda SIIT. Jah, läheks kohe uuesti reisile. Pean aga veel umbes kuu aega ootama, enne kui uuesti jalga lasen. :):):)

Peagi saabun tagasi su juurde...
Ja täna saabusingi laevaga tagasi Stockholmist, kus käisin koos kolleegi ja 7.klassi poistega. Reis iseenesest oli väga vahva ja selle kohta saab lugeda SIIT. Homme aga seisab ees uus reis. Eks ole see noore inimese hing püsimatu...