Nüüd pisut minu "tormilisest" nädalavahetusest. Tormiliseks teeb selle fakt, et sõitsin kahe päeva jooksul oma 800 km läbi ja olen ikka veel Eestis. Niisiis:

Laupäeval, nagu juba teatatud sai, oli meil klassikokkutulek Mikupõllul, Tõstamaa lähedal Pärnumaal. Sõitsin sinna koos kahe klassiõega, kellest ühte polnud ma 9 aastat näinud. Teda ma poleks küll ära tundnud tänaval. Selle ajaga jõuab inimene ikka korralikult muutuda.
Jõudsime õnnelikult Mikupõllule - isegi sildid olid seal kenasti meie jaoks valmis tehtud (MHG: Mikupõllu) ja päris mitmed inimesed juba ootasid meid, klassijuhataja nende seas. Enamiku oleks siiski veel ära tundnud, kuigi mõni oli jõudnud värvi muuta ja mõni kõhu ette kasvatada. Igatahes oli tore jälle üksteist näha. Kuidagi harjumatu oli niimoodi vaikselt päikese käes istuda ja juttu vesta. Meie koosolemised pole ju kunagi olnud eriti vaiksed! Aga mis teha, aastad teevad oma töö! :) Paraku ei õnnestunud mul jääda sinna ööd veetma, sest järgmine päev seisis mul juba ees kolimine ja selleks pidin olema ju hoopis teises Eestimaa nurgas.

Pühapäeval saigi kõik mu võimalik ja võimatu kraam Tartusse kolitud. Ime oli see, et kõik kraam ka autosse ära mahtus. Algul arvasin küll, et vajan vähemalt kaubikut, aga kokkupakituna leidsin, et mul polegi niiväga palju varandust. Minu õnn. Inimene tegelikult ei vajagi eriti palju.