Kohtumine iseendaga

Olen pikalt mõelnud, et peaks hakkama taas harrastama blogimise peent kunsti, et korrastada oma mõtteid (nagu ma aeg-ajalt korrastan oma arvutit) ja tüüdata meelesegaste uitmõtetega kõiki sõpru ja tuttavaid, kes meelelahutuse mõttes mu blogi üles otsivad. Ja milleks alustada täiesti puhtalt lehelt, kui mul on olemas mitmete aastate jagu ülevaadet ühest kirjust elust. Nii sõlmingi otsad kokku ja jätkan sealt, kus pooleli jäin.

Aastate 2010 ja 2015 vahel                                                     on suhteliselt pikk vahe. Aga mitte terve inimpõlv. Sinna mahub ainult euro tulek ja veel mõned olulised sündmused, aga üldiselt kulgeb elu Eestimaal ikka oma talupoeglikult uimast rada. Mulle see meie unise "Eesti küla" elu täitsa meeldib - kõik tunnevad kõiki ja kui ei tunne, siis mõni tuttav ikka tunneb. Nii et kõik on tuttavad ja tuttava tuttavad. Ja muidugi sugulased. Või hõimlased. Ma ei ütle üldse halvustavalt, et oleme küla - keegi võõramaalane hüüatas Eesti rahvaarvust kuuldes, et meil on mõni küla ka suurem kui teie riik! Oleme siis Eesti-nimelise küla elanikud. Ja selle "küla" külje all on muidugi pisike rohelist värvi miniriik nimega Tallinn, nagu Oz, ainult et võluri osas on keegi Edgar.

Mina elan aga endistviisi selles külas asuvas peaga linnas - Tartus. Väike mõnus paik, kus tunni ajaga jõuab kondimootori toel igale poole. Pesitsen koos abikaasa, ühe susliku ja ühe röövikuga väikese saja-aastase puumaja II korrusel, aknast avanemas miljonivaade kesklinnale, tigutornile, Vanemuisele... Ei, abikaasa ei ole saja-aastane :D Veel. Ja suslik on harilik hall valgesokiline ja röövik on Luunja punane, alias Felicia Alexandra Susanna ja Sophie Rosalie alias Suusi ja Roosi. Korter on muidugi Suusi ja Roosi oma, aga nad lubavad meil seal elada, kui me neid hästi toidame. Me teeme oma parima. Ausalt.

Sõbrad muidugi teavad kõike seda. Tegelikult on see info ühe inimese jaoks, kes satub seda blogi kogemata lugema näiteks 5 aasta pärast. See on see inimene, keda ma hommikuti kapiuksel näen. Seesama inimene kammis käesolevat blogi, pööritas silmi ja kratsis kukalt - mida kõike pole aastate jooksul tehtud... Ja mida kõike on ära unustatud... Vot sellesama pärast niisugune igapäevane tekst.

Töö koha pealt - ega ma ikka pole ennast parandanud küll. Vähemalt 7 aasta jooksul mitte. 2007. aastal loetlesin üles mõned tol hetkel tehtud tööd ja peetud ametit ja kusagil 20 juures väsisid sõrmed ära: Pikkkkkkkkkkkk loetelu. Hea küll, praegu vist päris 20 ei ole, aga juba püsivaid ameteid on mul 3: paar aastat pärast abiellumist suundusin sujuvalt kalli abikaasa juurde Salemi kogudusse ning mind kutsuti sinna peagi administraatoriks (ma vist olengi selline, et armastan võtta vastu erinevaid väljakutseid, ju see siis paistab välja, igatahes on kõik senised väljakutsed olnud suurepärased), samuti olen pärast paari aastat Tartu Pauluse lastehoius olemist taas tagasi Pereraadios ning lõpuks olen ma ikkagi teinud ka oma eluaegse unistuse (Homme hakkan kunstnikuks) ning asutasin 2014. aasta aprillis ettevõtte nimega Hanslep Disain, mis teeb kõike (noh, mitte päris, aga valik on lai, ulatudes raamatuillustratsioonidest, fototöötlusest ja muust genealoogiliste uuringuteni). No ja siis veel kõik need ülejäänud 17 asja, mida ma teen lihtsalt sellepärast, et ma ei suuda ühte asja korraga teha (siis on aju nagu tühikäigul mootor).

See on siis väikeseks sõlmeks blogis tühjaks jäänud 5 aasta vahele (tegelikult 4,5), aga abielunaise elu ongi nii vahva, et kes see siis jõuab oma mõtteid kirja panna - need saavad ikka abikaasale jagatud. (Jah, mul on ikka sama mees, minu elu ainus armastus. See kommentaar pole liigne tänapäeva maailmas, kui suur osa naisi vahetab oma elukaaslasi sagedamini kui mõni mees sokke.)

Siin saavad kokku 2010. aasta Pia ja 2015. aasta Pia. Mida öelda 5 aasta tagusele iseendale? No kõigepealt viiksin ta kuhugi mõnusat kakaod jooma ja ütleksin talle: "Tead, see elu on imeline - nii palju vahvat on ees. Tulevad ka rasked ja pimedad ajad, aga sa oled nii sitke tšikk, et närid end asfaldist ka läbi (ära võta väga otseselt, hambad pole sul terasest). Ja kõige selle kõrval on sulle toeks imeline abikaasa, keda armastad iga aastaga üha enam, ning 2 natuke pöörast sooja kassi, kes teatavatel hetkedel end su külje alla kerra keeravad. Ja muidugi Jumal, kes aeg-ajalt naeru kihistades nurga taha kaob, aga ikka koguaeg silma peal hoiab."

Nii ongi.