Roosid, mis on loodud hävima...

Kummaline on luua midagi, mis on mõeldud selleks, et see ära hävitada.
Aga just sellised on...

... süüteroosid...

Juba mitu kuud on kogutud koju papist munakarpe ja küünlajääke ning nüüd oli võimalus neist luua midagi kaunist, kuigi lühiealist.
Tegelikult on selliste vahvate rooside tegemine üsna lihtne. Kuna niisugused roose on ahju süütamisel mõnus kasutada ja neid on ka kena ahjukasutajatele kinkida (ja kulud on sealjuures minimaalsed), siis mõtlesin, et miks mitte jagada oma kogemusi süüterooside valmistamisel.

Kõigepealt vajad küünlajääke ja munakarpe:

Ühest munakarbist saab 10 roosi.
Kümne roosi valmistamiseks läheb kindlasti paar peotäit küünlajääke.









Seejärel eralda munakarbi kaas, rebi ära servad ning eralda korvikesed:

Soovitan just rebida, mitte lõigata, siis jäävad roosid loomulikuma välimusega. Kui mõni koht läheb rebimisel veidi katki, pole midagi, pärast läheb vaha sinna peale ja katkine koht ei paista enam välja. Ka kõik pisikesed ülejäänud papitükid saab ära kasutada, nii et järgi ei jää tegelikult midagi.



Rebi korvikesed servast ühtlaseks:

Väga madalaks ära rebi, siis on sisu raske kinnitada. Serv võibki jääda pisut ebaühtlane, siis on roosid pärast põnevamad.









Karbi kaanest ja servadest püüa rebida 10 enam-vähem sarnase pikkusega riba:

Kui nad ei jää väga ühepikkused, pole viga, peaasi, et riba poleks liiga lai (siis ei mahu ta topsi ära) või liiga kitsas (siis upub ta topsi sisse ära). Pikkust saab lisada järelejäänud papitükkidega.




Keera ribad rulli ja pane topside sisse:

Ülejäänud papitükid vormi rullide vahele täidisena, nii et roos püsiks tihkelt koos. Kui täidis roosi tagurpidi keerates topsi seest välja ei kuku, on roos parajalt tihke.





Tee niipalju roose kui soovid:

Mina tegin 50 ja siis tundsin, et sõrmed väsisid üsna ära. Lisaks sellele peab arvestama olemasoleva küünlavaha hulgaga - 10 roosi jaoks läheb umbes kaks suur peotäit küünlavaha.






Pane keedupott veega pliidile keema (kuumuta keemiseni ning siis keera pliidil kuumus väiksemaks) ning sinna sisse metallanum küünlavahaga:

Otsi endale ka pulk vaha segamiseks. Vaha on soovitatav enne purki panemist tükkideks teha. Ära muretse, kui kõik kogutud vaha korraga purki ei mahu. Pane niipalju, kui mahub, vaha saab alati juurde lisada, kui see otsa hakkab saama. Kui vaha on aga liiga vähe, võib purk hakata "ujuma", sest vaha on veest kergem. Vali vaha värv vastavalt sellele, millist tooni roose tahad. Pead muidugi arvestama, et lõpptulemus jääb ikkagi pruunikas, sest munakarp annab ka oma tooni - vahaga läbiimmutades läheb hall munakarp tumepruuniks. Vahva on lisada vahale ka sädelust. Mina näiteks panin sädeleva küünla jääke. See jääb hiljem ilusti kergelt sätendama.

Rooside vaha sisse kastmiseks sobivad kõige paremini suuremad pintsetid või lihatangid. Näppude jaoks on vaha liiga kuum!

Otsi endale kindlasti mõnus alus, kuhu valmis süüteroosid kuivama panna. Roose tuleks ilusa tulemuse saamiseks vahasse kasta vähemalt 2 korda - kastmiste vahepeal lase roosil taheneda.
Et vaha vähem kuluks, kalla üleliigne vaha roosi seest enne roosi alusele panemist vahapotti tagasi.


Lõpuks jäta roosid alusele tahenema:

Ära pane neid võimalusel üksteise peale, sest vaha hangub kinni ja kui pead roose üksteise küljest lahti kangutama, ei jää nad enam nii ilusad. Kui teed roose enda jaoks, pole sellest viga, aga kinkimise jaoks võiksid need ikka kenad olla.




Kui soovid, siis kaunista valmis roosid näiteks sädeleva liimiga:

Lase liimil kuivada ning pane roosid kinkimiseks näiteks kenasse korvi. Võid roosid kaunistada ka näiteks kunstlumega või mõne muu kaunistuspuruga, aga siis pead roosi kastma sinna sisse enne, kui vaha on jõudnud hanguda, siis jääb kaunistus vaha külge kinni.





Pane puud ja veidi tulehakatust ahju, pane 1-2 roosikest puude vahele ja süüta roos. Kui kõik on õigesti tehtud, läheb tuli kenasti põlema ning sul on paari tunni pärast tuba mõnusalt soe. Ära siis unusta kütmisel ka tuleohutusreegleid!
Küünlavahased pinnad ja potid saad kenasti puhtaks kuuma vee ja pesuvahendiga. Suuremad tükid kraabi eelnevalt küüne või noaga maha.

Head meisterdamist! :)

Viie kõige ... rikkama ... ee... vabama hulka

Nüüd on väidetavalt Eesti 5 Euroopa kõige suurema majandusvabadusega riigi seas.

Kas Ansipi unistus hakkab teostuma? Hmm. Rikkaks me pole saanud, aga oi kui vabaks!
Oleme esirinnas järgmistes vabadustes:

* majandusvabadus
* sõnavabadus

... moraalivabadus
 
... ajuvabadus

Kohtumine iseendaga

Olen pikalt mõelnud, et peaks hakkama taas harrastama blogimise peent kunsti, et korrastada oma mõtteid (nagu ma aeg-ajalt korrastan oma arvutit) ja tüüdata meelesegaste uitmõtetega kõiki sõpru ja tuttavaid, kes meelelahutuse mõttes mu blogi üles otsivad. Ja milleks alustada täiesti puhtalt lehelt, kui mul on olemas mitmete aastate jagu ülevaadet ühest kirjust elust. Nii sõlmingi otsad kokku ja jätkan sealt, kus pooleli jäin.

Aastate 2010 ja 2015 vahel                                                     on suhteliselt pikk vahe. Aga mitte terve inimpõlv. Sinna mahub ainult euro tulek ja veel mõned olulised sündmused, aga üldiselt kulgeb elu Eestimaal ikka oma talupoeglikult uimast rada. Mulle see meie unise "Eesti küla" elu täitsa meeldib - kõik tunnevad kõiki ja kui ei tunne, siis mõni tuttav ikka tunneb. Nii et kõik on tuttavad ja tuttava tuttavad. Ja muidugi sugulased. Või hõimlased. Ma ei ütle üldse halvustavalt, et oleme küla - keegi võõramaalane hüüatas Eesti rahvaarvust kuuldes, et meil on mõni küla ka suurem kui teie riik! Oleme siis Eesti-nimelise küla elanikud. Ja selle "küla" külje all on muidugi pisike rohelist värvi miniriik nimega Tallinn, nagu Oz, ainult et võluri osas on keegi Edgar.

Mina elan aga endistviisi selles külas asuvas peaga linnas - Tartus. Väike mõnus paik, kus tunni ajaga jõuab kondimootori toel igale poole. Pesitsen koos abikaasa, ühe susliku ja ühe röövikuga väikese saja-aastase puumaja II korrusel, aknast avanemas miljonivaade kesklinnale, tigutornile, Vanemuisele... Ei, abikaasa ei ole saja-aastane :D Veel. Ja suslik on harilik hall valgesokiline ja röövik on Luunja punane, alias Felicia Alexandra Susanna ja Sophie Rosalie alias Suusi ja Roosi. Korter on muidugi Suusi ja Roosi oma, aga nad lubavad meil seal elada, kui me neid hästi toidame. Me teeme oma parima. Ausalt.

Sõbrad muidugi teavad kõike seda. Tegelikult on see info ühe inimese jaoks, kes satub seda blogi kogemata lugema näiteks 5 aasta pärast. See on see inimene, keda ma hommikuti kapiuksel näen. Seesama inimene kammis käesolevat blogi, pööritas silmi ja kratsis kukalt - mida kõike pole aastate jooksul tehtud... Ja mida kõike on ära unustatud... Vot sellesama pärast niisugune igapäevane tekst.

Töö koha pealt - ega ma ikka pole ennast parandanud küll. Vähemalt 7 aasta jooksul mitte. 2007. aastal loetlesin üles mõned tol hetkel tehtud tööd ja peetud ametit ja kusagil 20 juures väsisid sõrmed ära: Pikkkkkkkkkkkk loetelu. Hea küll, praegu vist päris 20 ei ole, aga juba püsivaid ameteid on mul 3: paar aastat pärast abiellumist suundusin sujuvalt kalli abikaasa juurde Salemi kogudusse ning mind kutsuti sinna peagi administraatoriks (ma vist olengi selline, et armastan võtta vastu erinevaid väljakutseid, ju see siis paistab välja, igatahes on kõik senised väljakutsed olnud suurepärased), samuti olen pärast paari aastat Tartu Pauluse lastehoius olemist taas tagasi Pereraadios ning lõpuks olen ma ikkagi teinud ka oma eluaegse unistuse (Homme hakkan kunstnikuks) ning asutasin 2014. aasta aprillis ettevõtte nimega Hanslep Disain, mis teeb kõike (noh, mitte päris, aga valik on lai, ulatudes raamatuillustratsioonidest, fototöötlusest ja muust genealoogiliste uuringuteni). No ja siis veel kõik need ülejäänud 17 asja, mida ma teen lihtsalt sellepärast, et ma ei suuda ühte asja korraga teha (siis on aju nagu tühikäigul mootor).

See on siis väikeseks sõlmeks blogis tühjaks jäänud 5 aasta vahele (tegelikult 4,5), aga abielunaise elu ongi nii vahva, et kes see siis jõuab oma mõtteid kirja panna - need saavad ikka abikaasale jagatud. (Jah, mul on ikka sama mees, minu elu ainus armastus. See kommentaar pole liigne tänapäeva maailmas, kui suur osa naisi vahetab oma elukaaslasi sagedamini kui mõni mees sokke.)

Siin saavad kokku 2010. aasta Pia ja 2015. aasta Pia. Mida öelda 5 aasta tagusele iseendale? No kõigepealt viiksin ta kuhugi mõnusat kakaod jooma ja ütleksin talle: "Tead, see elu on imeline - nii palju vahvat on ees. Tulevad ka rasked ja pimedad ajad, aga sa oled nii sitke tšikk, et närid end asfaldist ka läbi (ära võta väga otseselt, hambad pole sul terasest). Ja kõige selle kõrval on sulle toeks imeline abikaasa, keda armastad iga aastaga üha enam, ning 2 natuke pöörast sooja kassi, kes teatavatel hetkedel end su külje alla kerra keeravad. Ja muidugi Jumal, kes aeg-ajalt naeru kihistades nurga taha kaob, aga ikka koguaeg silma peal hoiab."

Nii ongi.