1.mai - totaalne muutumine

Olen siin blogis pisut kirjeldanud oma "lossipreili" elu. Olin lossi näol leidnud omale pisikese nurga, kus rahulikult oma magistrikraadi poole püüelda ja tööd kirjutada. Jaanuaris sai aga töö kaitstud ning tuba oli seega oma põhifunktsiooni täitnud. Lisaks magistritöö kirjutamise kohana sai toakest kasutada ka külmkambrina - see oli koht, kus sai ilmselt kaua värskena säilida. Aga et ma pole roos, keda tuleb hoida keldris kaelani külmas vees, otsustasin, et sall-müts-kindad-villased sokid-mitu kampsunit-3 tekki tuleb koduriietena kõrvale jätta ja endale ikkagi soojem pesa leida. Loodan, et on ka teisi mooduseid kaua noor ja värske säilida :D.

Igatahes otsus koju vanemate juurde tagasi kolida, küpses mõnda aega, ning 1.maiks sai see valmis. Tuli vähemalt mõnda aega taas jagada puid ja maid vanematega, elada küll pead-jalad koos, aga vähemalt soojas :D (Praegu hakkan mõtlema, et appi, kas see oli ALLES 3 nädalat tagasi, mul on selline tunne, et olen juba paar kuud kodus elanud). Niisiis otsustasin ma pakkida kokku kõik oma vähesed asjad, mis ma olin suutnud selle väikese, 1,5x3,5 m pinna peale kokku pressida, ning teisaldada nad taas kodusele pinnale.

1.mai päeval toppisime Rainisega koos kottidesse-kastidesse-kaussidesse ja mujale kõik, mis vähegi suutsime (ja me tõesti suutsime palju) ning ladusime need kenasti koridori. Seda hiiglaslikku hunnikut vaadates tekkis tunne, et meil oleks vähemalt furgooni vaja selle kõige vedamiseks, aga kui vennaraas oma Ford universaaliga kohale jõudis, selgus, et see auto teeb imesid, ning mahutab isegi minu hiiglaslikud maise vara hunnikud korraga ühte autosse. Muidugi peab siiski mainima, et paar päeva tagasi olime siiski mõned asjad (vähese mööbli ja paar muud asja) juba Rainise juurde viinud (ei, ma ei koli hetkel tema juurde, aga kodus polnud lihtsalt ruumi mööbli jaoks). Nii et tegelikkuses oli mu elu siiski sel hetkel 2 autotäit.

Õhtul aga otsustasin ma siiski olla Rainise juures, nagu ikka nädalavahetustel. Rainis tegi mu elu äärmiselt mõnusaks. Hämaruse saabudes süüdati toas küünlad ning toodi ette magustoit (ja kõige selle keskel ei mäleta ma, mis see oli, võimalik, et sõime jäätist). Seejärel aga ilmusid nagu imeväel lauale 2 südamekujulist koogikest. Mmmm.... Niisugune tõeliselt romantiline õhtu. Lisaks sellele aga vaatas Rainis mulle särasilmselt otsa ja ütles, et tal on mulle veel üks kingitus. Hing ei julgenud veel aimata... aga...

Hetk hiljem istus Rainis veelgi säravamate silmadega minu ees ja küsis, karbike sõrmusega käes, kas tuleksin talle naiseks. Muidugi, muidugi tulen! Selles ei ole ju kahtlustki. Mul oli õnnis võimalus seepeale kalli Rainise õlg märjaks nutta ja olla kõige õnnelikum inimene maailmas sel hetkel ja muidugi ka edaspidi. Tema on see inimene, kellega tahan veeta kogu oma ülejäänud elu ja terve igaviku. Temast saab nüüd pereliige. Tõeliselt.

Järgmisel päeval oli mul kahtlemata võimalus rõõmusõnumeid ka paljudele teatada, sest läksime kooriga laulma kõigepealt Kambja kirikusse ja siis Taagepera kirikusse. Viimane oli üks väga armas kirik, mis asub tegelikult hoopis Alal. Samuti käisime kaemas Taagepera lossi ning eks juba liikusid mõtted ka sinnapoole, kus korraldada see kõige kaunim päev - pulmapäev. Taagepera lossis oleks kahtlemata võimalus, kuigi pidin tunnistama, et olen just lossipreili staatusest loobunud ja ei vajaks enam nii suurejoonelist peopaika. Tahaks midagi armsat ja kodust.

Ma usun, et oleme selle paiga juba leidnud.
Aga sellest ja meie saagast saab lähemalt lugeda Pia ja Rainise blogist.