Lossipreili saaga

Juba üsna üksjagu vett on voolanu merre mu viimasest postitusest. Aga ma siiski mõtlesin, et viimase aja sündmused on piisavalt põnevad, et neist mõne reaga enesele ja maailmale meenutuseks jälg jätta.

Esiteks võin ma uhkusega teatada, et minu ebatavaliste elu- ja magamispaikade nimekiri pikenes veel ühe ebatavalise paiga võrra. Senisest nimekirjast võiks eredamate hetkedena nimetada ehk järgmisi paiku:

-Abruka rahvamaja lava, madrats
-Kaukaasia hotellidirektori kabinet, diivan
-Raadio stuudio katusealune kunku (regulaarne elukoht :D) ja teise stuudio põrand
-Koolimaja õpetajate toa põranda madrats enne koolipäeva algust
-Koolimaja pööningu 2x5 ruutmeetri suurune katusealune kunku (seal sai elatud pisut üle aasta)

Ja nüüd siis võib sinna uhkesti lisada koha, mida rahvasuus tuntakse peene nimega "Oru loss" ent mis pisut proosalisemalt väljendudes on endine lastehaigla ja polikliinik Toomemäel. Aga selle ma jätan valjusti mainimata (ja selle samuti, et toa suurus on circa poolteist korda 4 meetrit), sest palju suursugusem on end ikkagi lossipreiliks tituleerida ja lasta inimestel ette kujutada, et magan nüüdsest uhkes palees baldahhiinvoodis.

Just niisamasugune see loss ongi. Kas pole mitte tõeliselt äge! :D Lisaks veel võin öelda, et 2 aastat elasin lapsena selle lossi ühel pool Oru tänaval ja üle aasta nüüd teisel pool Jakobi tänaval. No ei raatsi kohe kaugele minna kodukohast. Minu esimene kodu jääb sealt ka vaid 5 minuti kaugusele (seal kus õunaaed on - loe altpoolt õunasaagat).

Teiseks väga oluliseks teetähiseks on mu printsi jõudmine Tartusse määramatuks ajaks (ei, ta ei ela samas lossis kus mina :D). Kuna meie kolimised langesid üsna ootamatult ühele ja samale päevale, siis võib ette kujutada, et möödunud laupäev, 12.september, kulges meeletu tassimise, hunniku kastide ja muu sellise tähe all ja lõppes lõõgastavas vahuvannis ning küünlavalguselises tähistamishõngus. Mmm...

Ja kolmandaks sai täna ette võetud suuremat sorti õunamanipulatsioon, mis tähendas seda, et vanaema suure aia rohule sadanud poolest miljonist õunast üritas hulk Pariseid viimset välja pressida. Selleks oli maja taha veranda ette paigaldatud suur õunapress ning purustaja ning naisparised - mina, ema ja Malle kandsid õunu ette ning aitasid purustada ning Malle varustas õunalisi veel eriti maitsva õunakoogiga. Pariste meespool aga koosseisus vennad Peeter ja Andres ja poeg Priit ja mittepärisparis Rainis tegelesid siis ülejäänud töötlusega ning õunte puu otsast alla meelitamisega. Selle peale tuli meelde õnnis lapsepõlv Taara puiesteel, kus oli samuti õunaaed ning sügisel sai üheskoos õunu puu otsast alla raputatud, kuivaks väänatud ja kas siis promillita või promilliga hiljem ära joodud. Suur õunaveinivaat ikka sügisel mulksus voodi kõrval ja kuigi lastel sealt matti võtta ei lastud, oli seda ikkagi põnev vaadata. :D

Vot sellised õunalõhnalised lossipreili lood. :)