Mõtted, mis on südames, on nagu idanevad seemned... Kui neid ühel hetkel ümber ei istuta, hakkavad nad suisa haiget tegema, tahavad nii kangesti välja, võrsuda, sirguda... Sestap saab siia mõned read kirja pandud teile, armsad sõbrad.
Kuigi sõnad on sageli vaesed selle kõrval, mida süda tunneb, siis ometigi tahaksin siin mõne sõnaga väljendada seda rõõmu ja tänu, mille teie mu ellu olete toonud, head sõbrad!
Tegelikult, ma olen sõnatu.
:)
Igaüks teist on oma erilisel kombel kinkinud mu ellu värve, muutes Jumala kaasa antud lõuendi värvide sümfooniaks. Igaühel teist on selles oma koht, igaüks on väga oluline... Ma tahan rõõmuga ikka ja jälle mõtteis peatuda ja mõelda tänulikult igale naeratusele, mille olen teilt saanud, olgu see siis reaalne rõõmuväljendus või virtuaalne emotikon :). Ma tahan peatuda igal hetkel, mil te olete märganud tulla ja minuga koos naerda või nutta. Ma tahan peatuda igal hetkel, mil te olete minuga vestelnud või minuga koos vaikinud.
See pole minu jaoks pelgalt osa igapäevaelust. Kui keegi teist mind kõnetab, naeratab, veedab koos minuga aega, on suurem kingitus kui pelgad sõnad seda väljendada suudaksid.
Mõnikord on see vaid kerge õlalepatsutus...
hetked, mil ei suuda teha muud, kui lihtsalt koos naerda, saamata sõna suust...
jalutuskäigud vaikuses, lastel kõneleda loodusel enese ümber...
küsimus "Miks oled nukker?" ja püüdlus mind lohutada...
oma avastuste ja rõõmu jagamine...
kutsed mõnusale koosolemisele...
lihtsalt niisama tehtud telefonikõne...
ootamatult saadetud julgustav ja kinnitav e-mail...
koos palvetamine...
Armsad, seda lihtsalt on rohkem kui suudan uskuda! :)
Sageli on parim, mida suudan selle peale teha, vaid häbelikult naeratada, samas kui hing ja süda ihkab teid kõvasti kõvasti kallistada ja öelda, et ma olen nii rõõmus, nii õnnelik, lihtsalt selle pärast, et olete olemas... Iga sõna, iga naeratus on minu jaoks nagu ootamatult ilmunud soe päikesekiir, mis hellalt nägu paitab ja päeva eriliseks teeb. See jääb särama minusse ka veel siis, kui te ammu oma toimetuste juurde olete pöördunud. Tegelikult jääb kõik see minusse enamasti alatiseks särama. Mõelda oma heade sõprade peale on nagu istuda pehmes tugitoolis sooja kamina ees või seista jalgupidi rannaliivas, lasta soojadel lainetel jalgu pesta ning päikesel oma palgeid emmata.
Ma tahan lihtsalt öelda
AITÄH teile, et olemas olete!
Igaüks teist :)
Te olete suur õnnistus!
