Õnnistatud paastuaja algust, Eestimaa inimesed!
Tegelikult tekkis kange tahtmine ikkagi eilsest rääkida, sest hoolimata sellest, et eilne päev oli ülitihe, oli ta ka väga lahe. Igatahes mu "tööpäev" hakkas juba hommikul pool 7, mil end Pereraadio stuudios voodist püsti ajasin. Kuigi ma esimesel korral siiski veel eetrihääleks ei hakanud, olin siiski usinasti õpipoisi ametis ja sain ometigi "hääle valgeks" ja tutvustasin raadiokuulajaile vastlakombeid ja vastlapäeva tähendusest.
Sealt ma muidugi tormasin otse kooli, sest ega õpilasigi saa unarusse jätta. Peale klassitundide on mul veel ka 2 eriti tublit eraõppijat ja üks tugilaps. Paraku on nende koordinaadid väga erinevad. Nii ma siis tormasin Annelinnast Narvamäele ja Narvamäelt Ihastesse ja Ihastest õhtul veel kooriproovi Riia mäel Pauluse kirikus. Aga sellega mu päev polnud veel kaugeltki lõppenud. Pärast vastlakuklitega lõppenud kooriproovi lippasin kergejalgselt Toomemäele. Kell oli küll siis juba 10 ligi, aga liug tuli teha ning nõnda tegimegi me Elo ja Hediga teoloogilis-pedagoogilisi ronge Toome mäest alla nii et hääl kähe. Kiljumine oli selle asja juures just kõige olulisem muidugi. Aga linad said igatahes pikad ja tagumikus lumised. Neid viimased läksimegi Elo juurde (kes õnneks ka Toomemäel resideerub) kuivatama. Ja loomulikult tegime veel ühe vastlakukli ringi (või mitu). Seekord moosiga. Nämm. Kuna seltskond peaasjalikult teoloogidest koosnes (neid seal koguni 4), siis läks vestluski mõnusalt filosoofiliselt ja lõppes Enn Kasaku ettekande kuulamisega Ööülikoolis teemal
Mis tunne on olla loll? See on seda väärt, et kuula teinekordki. Kõlama jäi mõte, et lollid oleme kõik nagunii, aga tarkus võib teinekord ohtlikki olla. Aga see tees oli rüütatud nõnda kelmikasse võtmesse, et pärast seda oli lausa uhke tunne, et võin olla loll.
Ja ööülikool oli tõesti ööülikool, sest koju jõudsin alles pool 1 öösel. Kuigi väsinud veel tänagi, oli see kõik seda väärt.
