Valentinipäeva eelõhtu...

Tahtmatult kummitab kõrvus laul:
"On homme Valentinipäev,
ma vara koidikul,
et saada Valentiinaks sul,
ma seisan akna all..."

Ainult et see aken on mul veel välja valimata. Linn aknaid täis, ühed ilusad, uhked ja anonüümsest plastikust, teised hoole ja armastusega treitud, kolmandad aastakümneid unustusse jäetud.

"Mis värvi on armastus? Kes seda teab?
Su aknad maaliksin kõik just seda värvi ma,
et iga päev mu armastust siis näeksid sa!"

Ja mõtteis hingab hääleke, et armastus on justnimelt läbipaistev - kui ta ükskord peale tuleb, siis ei anna seda enam kuidagi peita... Ja õigest aknast läbi vaadates võib armastust värvidetagi näha. Ja taas ütleb laul:

"Sajab akna taga laia valget lund
veel õhtu eel.
Ja ma äkki läbi jäätund klaasi siis
su silmi näen.
Sina surud vastu klaasi suu
ja mina ka.
Nii jäälilled kõik
me aknaklaasil siis sulavad."

Jah, aga kus sa siis oled, mu südame palsam ja silmade rõõm? Millise akna tagant sind otsida? Kas laulda hingelaulu kõikide akende all, lootuses, et see õigegi ette satub? Või seisab ta üksnes õhulossi akende taga, oodates, kuni jõuan minagi kõrgematesse sfääridesse? Ma vaid igatsen pisikest märki, midagi, mis ütleks - oota veel, ta on.
Ta on.
Ta on...