Eile saabus selline päev, mil meie pere suurenes ühe liikme võrra. Eelpoolnimetet' liige sai ühise nõusoleku järel nimeks Todi (lühivorm nimest Felicia Theodora Diana) ning alates 9.novembrist sai temast meie pere täieõiguslik liige. Kuigi jah, neid õigusi pidime siiski hakkama üsna pea piirama, sest avastasime, et Todil on omadus jäljetult kaduda. Esimesel päeval otsisime läbi pool korterit ja kui lõpuks magamistoas suurt kaheinimese voodit kergitasime, vupsas väle loom selle alt välja. Täna aga hakkasid otsingud peale kohe, kui koju saabusime, sest Todi oli taas osanud end täiesti jäljetult kaotada. Kui olime pärast paaritunnist otsimist korteri pahupidi keeranud (leidmata 4 kuust kassi), siis nentis isa nukralt, et järgmise remondi ajal tuleb välja. Ma ei jätnud aga lootust ning kuna kõik viitas sellele, et kass on just venna toas (minu kleidil kapis olid tolmused käpajäljed), siis jätkasin visalt otsinguid sealt. Kassipoja kadumine oli nii müstiline, et ema lubas shokolaaditahvli sellele, kes Todi üles leiab. Taskulamp peos, pöörasin veelkord kõik pahupidi, kuni lõpuks valgusvihk kapi taha ühte kõige unustatumasse soppi langes ning sealt vaatas mulle vastu Todi üsnagi imestunud nägu. Shokolaaditahvel oli igatahes kindlustatud...
Todi sai kapi tagant välja õngitsetud ja siis selgus ka tõsiasi, et tegelikult on Todi erakordselt seltsiv kass. Kohe nii seltsiv, et teda ei saa hetkekski üksi jätta. Piisas mul end vaid hetkeks WC-sse sulgeda, kui juba jooksis Todi kurvalt näugudes mulle järele. Ja nii kui ma tagasi tulin ja hetkeks kükitasin, leidis ta, et olen piisavalt heas positsioonis, et ta saab mu sülle pesa teha.
Üleüldse tundub, et mis iganes asendi me ka ei võtaks, oleme me ikka piisavalt heas positsioonis, et meie sülle omale pesa teha. Nii et Todi puhul pole karta, et mu silitamisvajadus rahuldamata jääks. Tere tulemast meie perre - Felicia Theodora Diana!
