Eelviimane öö kodumaal. Kohe teisipäeval läheb lahti suureks tuuriks mööda meie uut kodumaad - Euroopat. Kolmapäeva veedan Varssavis oma Poola juuri otsides (mainin siinkohal, et mu vaarema vanaema oli Glumbowska - ehtne poolakas, ehk koguni aadlik ja tema sinine veri ehk voolab minuski), neljapäeval valsin Viinis, reedel laulan Veneetsias gondoljeeridega võidu ja õhkan tunneteistnõretavaid värsse Verona tänavail Romeo ja Julia eeskujul (ehkki mul pole kavatsust oma Romeot just Veronast leida, aga tont teda teab), laupäeval elan kaasa rikaste (vaprate) ja ilusate elule Monacos, kuni lõpuks maabun pühapäeval alatise rahu paigas Taizés. Peale sellist Euroopa-maratoni on ainus võimalus maailma mured just kloostris endalt heita ja kuu aega mediteerida, enne kui mu tee mind järgmisse kloostrisse - Utrechti - viib. Ega vist mina rändlinnuke enne paigale jää, kui hing rahu leiab. Küllap ta leiab. Ma ju laps veel. Öelgu siis maailm mis tahab. Aga Eestimaa on alati minu südames, eriti muidugi Hiiumaa, ilma milleta ei saa ma läbi ühtki suve. Minu elu armastus...