Nädalavahetus Saunjal
See on koht, mille kohta keegi ütles: No nädalavahetusel on laager - siis on matk ja saun ja... Saunja - külakene Ida-Harjus, kus toimus Kaarli koguduse pühapäevakooli õpetajate laager. Et mul on au sellesse seltskonda kuuluda, siis sõitsin ka mina reedel kiriku juurest autoga Saunja poole. Elasime 3 päeva ühes väga vahvas majas ja võtsime ette igasuguseid vahvaid asju. Näiteks reede õhtul oli meil külalisesinejaks Hannes Tamjärv. Tuntud koolijuht on igatahes esimesel vaatlusel väga meeldiv inimene. Ta rääkis meile oma palverännakutest Santiago de Compostelasse. Kuna olen seda teed mõelnud kunagi ka ise käia, siis oli põnev vaadata, kuidas keegi seda teekonda tutvustab. Palverännutee on üle 700 kilomeetri pikk ja traditsiooniliselt tuleks seda läbida jalgsi. Minu senised palverännakud (peamiselt Taizé :) on küll läbitud ratastel, kuigi olin vapralt nõus seda teed ka jalgsi käima, peaasi, et kohale jõuaks.
Nii istusimegi poole ööni ja vaatasime fotosid teedest ja radadest, mida Jumala otsijad juba paartuhat aastat tallanud on.
Reedel möödus meie päev mänguliselt. Kõige lahedam oli mäng, kus pooltel osalejatel seoti silmad kinni ja teine pool pidi neid siis ringi talutama. Ühel hetkel lasi talutaja aga pimeda lahti ja viimasel tuli ise tee koju leida. Pimesi muidugi. Ainus asi, mida talutaja teha võis, oli käe õlale panna, kui oht jalge ees oli (puu, tiik, peenar vms). Mingi ime läbi taarusid lõpuks kõik maja juurde välja, aga vahepeal sai kõvasti nalja ja veelgi rohkem segase peaga koperdamist. Kusjuures pimesi tundub maa-ala poole suurem, eriti veel siis, kui kakerdad ringi nagu peata kana.
Plaanis oli ka käik sohu ja meid viidi vaatama Eesti suuruselt 3. rändrahnu - Majakivi Lahemaal. Kükitasime mõnusasti majasuuruse kivimuraka otsas ja mõtlesime kerge hingevärinaga, kuidas sealt hiljem jälle alla saada. Ometi saime ka minema loomulike kadudeta. Mõned hetked hiljem ronisime me juba suurema künka otsa - Muuksi linnamäele, kust avanes kaunis vaade merele ja rohetavatele metsadele.
Õhtul aga, nagu lubatud, saun ja...
Kõigepealt soojendasime oma kondid leiliruumis korralikult üles, määrisime mett väsinud ihuliikmetele ja kui oli piisavalt sedasi mooritud, jooksime eevaülikonnas maja kõrval olevasse tiiki. Ja nii paar korda järjest. Väga tervislik ja mõnus. Õhtul aga küpsetati vardas vorstikesi ja meie muudkui nautisime.
Pühapäeval alustasime oma päeva teenistusega Jõelähtme kirikus. See olla kirjade järgi üks vanimaid kirikuid Eestis. Sel pühapäeval õnnistati kirikus sisse Loo-Maardu koori lipp. Meie aga sõitsime kohe peale teenistust edasi Aegviidu kanti, kus asub Mustjõe Kõrtsitalu. Hoolimata vihmast kõndisime talu ümbruses ringi ja avastasime hulga põnevaid asju.
Esimene elamus oli meil etüüd: Siga ja hani
Karjamaa ääres poris lebas emis ja mõnules. Tema unerahu valvas visalt valge hani. Majaperemees lubas meile lahkelt: Minge, minge, tehke seale pai, ta pole kuri! Nii läksidki mõned julgemad siga sügama. Hanele see nähtavasti nii kangesti ei meeldinud. Siga oli ju vaja turvata. Nii üritaski ta napsata igaüht, kes notsule liiga lähedale tuli. Vaene Annika jooksis mitu tiiru õue peal, hani kannul, enne kui aia taha putku sai. Seepeale läks vihane hani poris peesitava sea juurde tagasi ja kukkus kaagutama, mida meie tõlkisime kui "Igavene vana laiskvorst! Nägid ju et tulevad, no ei või siis oma p****t siis natukenegi liigutada! Mina pean siin üksinda rabama!" Ja siis meie poole pöördudes: "Häbitud vandaalid! Kaabakad! Kaa-a-bakad!"
Jätsime paarikese rahule ja müttasime metsa poole. Üsna pea avanes meie silmadele vaade kanajalgadel majakesele, mida peremees tutvustas kui pereplaneerimiskontorit. Kuigi majakene polnud veel päris valmis, leidsime, et siiski oleks siin juba päris tore pere planeerida.
Vahepeal hakkas aga vihma sadama. Ometi olime me vaprad ja liikusime edasi. Korraga jäi meie teele keset metsa paat - tõeline viikingipaat, kajutiga ja puha. Natukese aja pärast avastasime puude vahel majakese, mille tegelikult pidada jalased all olema ja mida talvel saanina kasutatakse. Ainult katus võetakse pealt ära.
Vihmasadu aga ähvardas meid üsna kenasti läbi leotada, nii tegime väikese peatuse tõelises ugrimugri kojas, kus mehed kombekohaselt ühele ja naised teisele poole istuma juhatati. Lõukakivi taga oli ohvrinurk, kus hämaras rippusid loomanahad ja kolbad. Mida ohvrinurgas tehti, ei tea enam täpselt keegi.
Et aga vihm jätkus endise innuga, pidime leidma omale uue peidupaiga. Seekord pugesime sõna otseses mõttes kuusejuure alla, kus asus ehtne metsavenna koobas. Viimane metsavend olla seal elanud üle 30 aasta kuni 1979.aastani. Sissepääsuava oli nii pisike, et sinna sai ainult roomates sisse, punkrisse mahtus aga 10 inimest vabalt istuma. Mõtlesime, milliseks me küll muutuksime, kui peaksime sellises kohas 30 aastat elama. Nagu mutionu - kuusejuure all. Ilmselt oleksimegi nagu mutid.
Metsavenna punkrit ilmselt ööbimiseks välja ei üürita, ent selleks oli piisavalt teisigi taresid, mida vaadata saime. Nägime ka eurokoda, mis enne nähtud ugrimugri koja kõrval oli küll väga steriilne - kujutage ette püstkoda, kus on euroduširuum, elektrist rääkimata! Samas koja kõrval sõi aga lambakari, kes "Ute-ute-ute!" peale müdinal kohale jooksis.
Lõpuks jõudsime ka peahoonetesse, kus meid tõelises armsas talumajas lahkelt vastu võeti. Mustakstõmbunud palkseinad, asemed parte peal, kaltsuvaibad (mis euronormide järgi on keelatud)... Kuidagi kodune tunne tekkis. Peatusime seal pikalt, jõime teed ja sõime. Selline rahu oli hinges. Taas tekkis mõte, kui hea oleks sedasi elada - inimene ei vaja ju tegelikult palju. Kodusoojust, armastust...
Meid viidi ka väikesele ekskursioonile jõe äärde, kus kõrgel jõe kohal oli vaatetorn. Meile tutvustati seda kui kohta, kus abielumured saavad igaveseks lahendatud. Vaid väike lüke ja... Samas asus jõe ääres ka läbipaistev majake, kus sai suveöödel öist romantikat nautida.
Taskussepistetud leivad aga jagasin talu juures lammastele, kes mulle määgides järele jooksid, ja notsule, kes oma suure kärsaga taskut nuhkides jope mullaseks tegi, ja turvahanele, kes ei olnudki väga kuri, kui talle leiba pakkusin.
Õhtuks aga olin tagasi oma kodus, meelen ja mõtten see kotukotus...