Seekord möödus mu pühapäev mööda Eestimaad reisides. Esmalt viis buss mind koos Kaarli kiriku segakooriga Mustveesse, kus andsime ilusa kontserdi Hea Karjase pühapäeva puhul. Mustvee kirik on nii ilus ja valge nii seest kui väljast. Päikese käes sinise taeva taustal säras kirik kaunilt vastu, otsekui midagi eriliselt pühalikku. Pastor Eenok Haamer pidas väga ilusa jutluse armastusest ning tagasisõites soovitas ta meil sellest tilgake kaasagi võtta, nii et me võiks nagu täitunud karikad hakata üle ääre ajama ja kõikidele teistelegi oma armastust jagada. Armastust pole maailmas kunagi liiga palju...
Meid viidi ka Raja vanausuliste kloostrisse, kus küll enam nunnasid ei ela, ent teenistused toimuvad endiselt.
See on paik, kuhu igaüks ei pääsegi. Meil oli aga eriluba ning seetõttu avanes meil võimalus heita pilk palvelasse, kus aeg näib olevat peatunud. Meile öeldi, et nii ehedaid vanausuliste kombeid nagu siin, ei ole Venemaalgi enam mitte. Sajandeid tagasi põgeneti siia Venemaalt tagakiusajate eest pakku ja siia, Peipsi kaldale on jäädudki. Kõik selles paigas kõneleb sügavast austusest vanade traditsioonide vastu ja veelgi suuremast austusest Jumala vastu. Paraku on siinne vanausuliste kogukond kahanemas ja ähvardab suisa olematuks kaduda, kui uus ja noor põlvkond vanu tavasid edasi ei kanna.