Pisut lähemalt aga möödunud nädalavahetusest, mis oli tõesti midagi hingele ja vaimule.
Neljapäeval, 8.aprillil võtsin osa armulauapühitsusest Jaani kirikus, sest oli ikkagi Suur Neljapäev ja see selleks just õige päev.
Reedel, 9.aprillil oli Suur Reede. Ütlesin õpilastele, et see on nii püha päev, et vares ka ei lenda. Lendama ei kippunud minagi, aga hommikul võtsin osa teenistusest Kaarli kirikus, sest esinesin koos sealse segakooriga. Pärastlõunal otsustasime ühe suure kambaga minna vaatama Mel Gibsoni filmi "Kristuse kannatused", mis oli tõega väga mõtlemapanev ja väga julm film. Kes vähegi nõrganärviline, sellele ei soovitakski, aga päris endiseks ei saa vist peale sellist filmi keegi jääda. See film viib meid inimliku jõhkruse ja kannatuse viimse piirini ja sealt veel ülegi... Pärast sellist elamust oli ainuõige võtta aeg maha ning istuda taas vaikses hämaras Jaani kirikus ning mõelda aastatuhanded tagasi toimunud sündmustele.
Laupäeval, 10.aprillil ühinesin ülestõusmispühade ootajatega Peeter-Pauli kirikus öisel missal. See oli väga kaunis elamus, täis lootust ja valgust. Lahkusin kirikust kell pool 2 öösel, koos värske katoliiklasest Veronikaga. Istusime kella 5-ni hommikul üleval ja püüdsime elu mõtestada ning kuulasime ikka ja jälle neid imelisi Taizé laule.
Sestap olime õnnelikud, et hommikune missa hakkas alles kell pool 12. Ei tahtnud me ju ometi maha magada pühade algust. Nii leidiski pühapäev meid taas Peeter-Pauli kirikus missal ning mõni aeg hiljem Kaarli kirikus koos lastega pühapäeva pühitsemas. Selle vahele aga mahtus veel tunnike Kompressoris pannkooke nautimas. Väga mõnus pühapäev oli.
Esmaspäev on samuti alanud pidulikult. Seekord sai Peeter-Pauli kirikus käidud koos õpilastega, kes võib-olla niiväga innukalt sinna ei tikkunudki, ent siiski kenasti vaikselt püsisid. Mõne minuti pärast aga jätkub õhtu Dominiiklaste kloostris üle tee, et viia õhtusse 2.ülestõusmispüha.