Kui Sa eile öösel kella 11 paiku juhtusid Pika Hermanni tornist mööda minema ja üles vaatama, siis hea tahtmise korral oleksid Sa võinud tabada seal liikumas kolme inimest. Üks neist olin mina. Päris õnneliku juhuse tõttu avanes mul võimalus vaadata Tallinna linna peale sellisest majesteetlikust kohast. Meie tee üles viis mööda kitsast keerdtreppi, millel ei paistnudki lõppu tulevat, kuid peale umbes 200 astet olime üleval linna kohal. Ja pilt, mis sealt avanes, oli fantastiline! Nii kaugele, kui silm ulatus, laiusid Tallinna tuled. Pimedas ilmselt on linna suurus eriti hästi näha, sest tuled piiritlevad seda. Kuna tuled vilkusid kergelt, jäi mulje, nagu keegi oleks ümberringi süüdanud tuhandeid küünlaid. Samas oli tänavatel eriliselt vaikne, linn oli uinumas - oli selline tunne, nagu oleksime maailmas omapead.
Tahtes maitsta peaaegu keelatud vilja, ronisin üles lipumasti juurde ja seal avanes veelgi kaunim vaade - seal ei piiranud vaadet enam torni jämedad müürid. Oleksin olnud otsekui lind, kelle silmapiiri ei häiri miski, pealinn oli otsekui peo peal. Oleksin tahtnud sirutada käed laiali ja liulda üle tuledesäras linna...
Tagasi koju eskorditi mind ja sõbrannat politseiautos. Tahtsin sugulastele helistada öösel ja öelda, et näete, nüüd toodi mind politseiautoga koju. :)