On pühapäev ja mina olen (taas) kloostris. Seekord esimest korda elus Pirital. Aga millegipärast mind ikka kloostreisse tõmbab. Siin olen täna juba kohanud päris mitut rõõmsat brigitiini, kellest üks oleks meid kergejalgsena koguni trepil pikali jooksnud. Üldse olen ma aru saanud, et kloostris elavad ainult rõõmsameelsed inimesed, kes kindlasti pole ennast maise elu eest "ära peitnud". Samas on kloostris alati see kummaline rahu, mis mind ikka ja jälle sinna tagasi toob. See on rahu, mida igapäevamaailma siginast-saginast sageli ei leiagi. Veel tund-paar tagasi avanes aknast imeline vaade lumisele Piritale ja kui end natuke liigutada, siis võis näha ka valge vaibaga kaetud kloostrivaremeid. Nüüd on aga pimedus katnud maa ja näha on vaid iseenda peegeldust aknaklaasidel. Siin istudes tekib vastupandamatu tahtmine siia jäädagi - istuda koos õdedega kirikusaali ja laulda ladinakeelseid palveid, liikuda hallis rüüs ja musta peakattega naeratades mööda treppe ja pakkuda külalislahkust kõikidele siiasaabujatele. Aga jah, üks mure - neil pidavat esimene palvus olema juba kella 7 ajal hommikul. See oleks raske... Nii kavatsen ma vähemalt täna õhtul koju tagasi pöörduda. Aga samas see rahu... See lummab... See asub elama hinge kõige sügamatesse soppidesse ja sosistab: "Just siin leiad sa rahu. Just siin, palvetes, mõtisklustes..."