Ma olen täna nagu haige tiivaga lind - lennata ei saa, aga ma mäletan, mis tunne on avarustes heljuda. Tahaks tõusta, aga tiivad ei kanna. Väsimus, tüdimus, nukrus... Tahaks naeratada ja näha välja parem kui saja-aastane põrandakalts, aga mõnikord lihtsalt ei jaksa. Ja ometi on hinges teadmine - ka see läheb mööda. Elu ongi üks suur ootamiste-möödumiste katkematu rada - mida me enam ei oota, see on möödunud. Mööduvad ka need asjad, mida me ei oota. Ja tulevad asemele imelisemad, erilisemad asjad, mida me isegi ei julge igatseda vahest. Ehk jätkub julgust nüüd lihtsalt oodata, tõstes silmad sinitaeva poole, lihtsalt oodata...