Jeeeeeeeeeeeeeee! Reeeeeeeeeeeede!

Viimane päev nädalas on nagu kruusike jahedat külma vett nädal aega kõrberännakul olnud seiklejale. Ah kui hea! Ja tunnid on ka läbi. Reedel tundub, et õpilased nihelevad kohe poole rohkem, otsekui oleks tooli peal valus istuda. Ei, asi pole väsimuses, asi on selles, et nad kõik ootavad seda viimast koolikella, ja hüppavad siis nii kiiresti tooli pealt karjudes lahti, nagu oleks nad katapulteerunud. Õpetajad käituvad niisamuti. Aga salaja, omaette. Juba reede hommikul end kell 6.30 (hea küll, hea küll 6.50, aga ma pean rohkem magama) maast lahti kiskudes on hinges õnnis tunne, et homme saab magada. Homne päev on iseenese päralt.

Molutagem siis mõnuga - õpilased, õpetajad, kaevurid ja juristid...