Öeldakse, et laul teeb rinna rõõmsaks (ja mõnes versioonis ka, et rõõm teeb rinna karvaseks ?!?), aga laulda on igatahes tore. Sestap me kogunesimegi väikese kambaga ja laulsime ühel rõõmsal meelel renessansiaegseid vaimulikke laule. Need on nii ilusad! Miks praegu enam ei viitsita sageli nii palju vaeva näha, et panna üht laulu nii ilusasti kõlama. Mõtlen sageli, et tol ajal panid muusikameistrid teosesse kogu oma hinge (ja mõnel juhul kolm tilka verdki), aga tänapäeval minnakse küll liiga sageli lihtsa vastupanu teed, et kui pappi tuleb, siis piisab ainult tümpsust. Aga see kõlab ka sageli õõnsalt. Elu on vist liiga kiireks läinud, ei viitsita enam ühegi asja kallal kaua nokerdada, aga paraku on kaduma minemas midagi kaunist, midagi, mis annab tehtule hinge... Aga laulgem siis, hoidkem see iidsete aegade meistrite hing laulus elus...